Eesti Maastiku Maratonist olin kuulnud legende ja legende. Ja kui korraga avanes võimalus ikkagi sel aastal osaleda, võtsin sellest kinni. Aga kuna üks teine kahepäevane mõnus üritus oli vahetult enne seda, juhtus, et olin veidi hajameelne ja jätsin mõned asjad tähelepanuta. Mõtlesin, olgu, ise olen hooletu, ise pean ka tagajärgedega hakkama saama.
Hommikune kerge kargus ei seganud. Pikad püksid, T-särk, varrukad, buff ja nokkmüts tundus olevat hea kombinatsioon. Maha oli jäänud kogu joogivarustus, oma osa oli ka sellel, et arvasin joogipunktidest rajal piisavat. Vöökott ja sool-leib oli kaasas. Ühe joogipudeli sain Hellelt laenuks. Tuli seda siis terve tee käes hoida, aga parem ikka kui mitte midagi, mõtlesin. 😀 Vead on need, mis õpetavad ja kogemusi annavad😀 Muidugi, ikkagi Eesti kõige vaheldusrikkama maastikuga maraton, kus tõesti tuleb ise ennast hoida ja algusest lõpuni hakkama saada. Karm värk.
Kella 9 ajal pühapäeva hommikul olime siis Aegviidu kooli juures valmis. Saime rinnanumbrid ja numbrid koti külge panekuks. Siis ronisime bussi, kus juba ees Ulvi, Maichl, Mairi ja Piia ja teised head jooksukaaslased. Kolgas stardipaika jõudes oli rõõm üle mitme aja Priitu ja Evet näha.
Jänesed, hundid, rebased läksid teele, mina olin end targu sättinud tahapoole karude ridadesse, kes siis rahulikult kulgeda võisid. Otsustasin joosta nii pikalt kui jaksan, samas oli plaan hoida tempot nii ühtlasena kui võimalik.
Mulle meeldib metsas joosta, loodus annab kuidagi eriliselt jõudu ja tunnen end selles väga elusa ja rõõmsana. Esimesed kilomeetrid alustasin rahulikult, rada siugles puude vahel sinna-tänna. Rütm oli hea ja kerge. Viru rabas oli esimene laudteel jooksmise kogemus. Natuke olin ette peljanud, et kuidas see on, aga lauad olid kuivad ja terved, sammud klapsisid ühtlaselt ja ümbritsev maastik oli lihtsalt liiga ilus. Esimene joogi-toidupunkt oli 7-l kilomeetril, lisaks veele sai kummikomme ja šokolaadi. Need kohe tõmbasid ligi, võtsin peotäie karukesi kaasa ja šokolaad põses jätkasin teekonda.
Nüüd oli "see kehv teekoht ja tunnel", millest olin kuulnud räägitavat. Jah, natuke mööda maanteeäärt, siis nõlvast alla, läbi küünaldest valgustatud (!) Tallinn-Narva maantee alusest tunnelist, jälle nõlvast üles ja natuke maad teeveerel. Edasi Vahastu ja Liiapeksi metsadesse ja raielankidele. Ühel hetkel jõudis järele üks pikk heledapäine noormees, jäime ühel raielangil kitsastel metsateedel kolmekesi jooksma - enam-vähem samas tempos liikus veel üks naine. Parajasti ületame lanki, kui meie eest risti jookseb üle suur põdralehm, graatsiliselt üle raierisu hõljudes. Vasakul pool võsas oli kuulda raginat, arvasime, et ju vasikas sinnapoole jäi. Nõnda oligi, veidi aja pärast tormas noorpõder kaugel eespool mööda metsaserva emale järele. Mõtlesin, et linnajooks on kiire ja äge ja mõnus melu ja kiiruse poolest, ent metsa- ja maastikujooksu võlu on just nimelt see - loodu 😀
Sammud klappisid selle noormehe sammudega ja hoidsin siis ennast tema selja taha. Mõne aja pärast hakkasime sõnu vahetama ja veidi jutustama. Ikka senistest jooksu- ja maratonikogemustest 😀 Nii läksid järgmisedki 9 kilomeetrit otsekui märkamatult ja teine joogi-toidupunkt oligi käes. Kuna jutustamine oli pooleli, jätkasime noormehega koos. Tema ees, mina sabas Kõnnu Suursoo peale. Vaimustav, lihtsalt vaimustav. Vaatetorni lähedal hakkasime ka niisama pühapäeva rabale jalutama tulnuid kohtama. Oli rõõm tervitada eesti, vene ja ka inglise keeles. Ilus.
Suursoost läbi, algas oosistik, tõusud ja langused, kus enam kogu aeg ei jooksnud, vaid tõusud võtsime kõndides. Seda head maastikku jätkus mõneks kilomeetriks, jalad hakkasid tasapisi ennast juba meelde tuletama, et joostud on järjest juba päris palju. Järgmine toidu-joogipunkt. Sedakorda siis lubatud grillvorstid ja ikka šokolaad ja must leib. Sõin kohe kolm tükki vorsti (alles pärast mõtlesin, et ups, mine tea, mis teeb), šokolaadi ja musta leiba korraga. Sool ja leib ei olnud täna kuidagi teema. Janu oli rohkem, võtsin pudeli peaaegu vett täis, kuigi käeshoidmine ei olnud kõige mugavam 😛Tundsin rõõmu, et jalad jaksavad ja meel puhkab. Siis kadus noormees eest ära ja mina kohtusin päris ootamatult suure tõusuga, mis näis otse taevasse viivat. Jussi nõmm. Palju kuuldud, armastusega räägitud, legendaarne Jussi nõmm. Üles jõudes ja ümbritsevat maastikku nähes tundsin vist küll väga suurt aukartust - imekaunis paik ja kohene soov ühel päeval tagasi tulla, mitte joostes, vaid kõndides, aeglaselt kogu maastikku nautides.
Siis oli silt, et lõpuni on jäänud 15 kilomeetrit. Olin jooksnud praktiliselt kogu aeg, välja arvatud oositõusunukid. Ja siis oli selja taga tervitus - noormees jõudis mulle järele. Selgus, et ta oli vahepeal eksinud, valesti pööranud ja siis tagasi tulnud õigele rajale (seda eksimist samas kohas oli päris-päris palju, kuulsin hiljem ja nii mõnigi potentsiaalselt hea raja läbimisaeg läks seetõttu vett vedama). Jätkasime koos. Viimane joogipunkt 32-l kilomeetril. Nüüd oli juba jooksmahakkamine raskem, olime jälle kolmekesi kokku saanud, ja läksime nii mõned kilomeetrid ühises tempos. 35-l arvas noormees, et teeb nüüd lõpuspurdi, ka tütarlaps kaugenes aeglaselt ja mul hakkas tegemist olema tempo hoidmisega. Algas jälle kilomeetrijooks - üks kilomeeter pudel vasakus käes, teine kilomeeter pudel paremas käes, jne. Hakkasin ootama nn üllatuspunkti, millest samuti legende räägiti. Aga see pidi olema kõrgel mäe otsas. No oli tõesti kõrgel mäe otsas! Andis ronida, aga pakutav pitsike Vana Tallinnat ja pool liitrit kokakoolat olid seda väärt. Ja siis oli ainult mäest alla ja veel ainult paar kilomeetrit. Jalad olid küll väga hädised ja kustunud, aga Aegviidu raudteejaama helid kostusid juba metsa tagant ja teadmine, et kodu on ligi, suutis ikka hoida jooksusammu, mitte kõndima jääda. Metsa vahelt välja, tänavaasfaldile, üks käänak, teine käänak, finiš! Rõõm ja rahulolu. Ilus ja armas maraton tehtud 😊 Jah, siis tahan veel tulla, see on lihtsalt nii ilus 😊 Jalad jäid ka sel aastal kuivaks, eks näis, mis järgmisel korral saab 😀
Kuna ilm oli olenemata päikesest ikkagi jahe, kiirustasin koti järele, et pikad riided selga saada ja Hellet ootama jääda. Vajusin pingile istuma ja ei tahtnud kohe mitu aega ennast liigutada, siis jõudsin ikkagi supiringile, et seest ka sooja saada. Mõnus melu ja heatujulised lõpetajad, lõpuks ka ilupildid ja saun.
Hea ilus päev, tänulik korraldajatele 👏👊.
Aeg: 5:21:22, kuigi erilist eesmärki endale ei seadnud, hakkasin lõpupoole lootma, et ehk õnnestub Vormsi aeg üle joosta. Õnnestus 😊
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar