Muhu III maraton 16.10.2021

 Sel ajal, kui paljud teised vahvad jooksuhuvilised olid kas Saaremaa kolme päeva jooksul või Võru-Munamäe maastikujooksul, otsustasid seitse vaprat maratoniga rinda pista Muhumaal 😀 Ehk siis võistluse poolest on tegemist tõsise minimaratoniga, kus jooksmine sai ühendatud kaardilugemise ja orienteerumisega. Viidad rajal olid küll jooksjaid suunamas, ent kippusid mõnes kohas teiste sügisvärvidega kokku sulama. Aga kõigest järjekorras 😀

Eelmisel õhtul läksime üle ja ööbisime õdusas Kuivastujaani turismitalus, mille perenaine jutukas ja sõbralik. Laupäeva hommikul olime väga usinalt juba varakult Liiva poe parklas valmis, kuhu aegamisi siis ka teised osalised kogunesid.

Ilm oli jahelik, väga karge, hommikul oli maas palju kastet, oli kerget tuult, päike paistis, pärastlõunaks oli lubatud kerget vihma. Pikad püksid, pika varrukaga jooksusärk, dressipluus ja varrukad lisaks. Buffmüts ja kindad. Seljakott koos kõige vajalikuga - umbes liiter vett suuremas kotis ja kahes väiksemas pudelis, soolaleivakesed, "Kirju koera" batoonid ja kummikommid.

Numbrid ja rajakaardid käes, asusime teele. Õhk oli nii külm, et alguses hakkasid varbad külmetama. Hea meeldetuletus, et kevad ja suvi on möödas ja aeg kisub talve ja aasta lõpu poole 😀 Esimese kilomeetri lõpuks oli ikka juba soe, ent dressipluusi ma lõpuks maha ei võtnudki, varrukad ja buff kadusid seljakotti vastavalt esimesel ja teisel jooksupoolel.

Esimeste maratonikogemuste põhjal olen aru saanud, et järgmiseks tuleb treenida läbi kogu distantsi ühtlaselt jooksmist, et peale 30-t kilomeetrit ka veel vastupidamist oleks. Leppisime siis kokku, et jooksen Hellega koos, tema järel, tema oskab ühtlast tempot hoida 😊 Kaardilugemise ülesande võtsin enda peale (neid oli kiles vähemalt neli, ja palju abi oli küll suurendatud kohtadest, kus risk eksida oli suurem). Mõeldud-tehtud-alustatud.

Kaheteistkilomeetrine asfaldine-kruusane väike ring Liivalt Liivale kulges rahulikult, võib-olla isegi liiga rahulikult. Sisimas mõtlesin/mõtlesime küll, et viie tunni piiri ületada ei tahaks, aga see esimene tosin erilist lootust ei andnud. 

Ringiga Liival tagasi, tualetipeatus ja siis suuremale, kolmekümnesele ringile. Esimese suurema sihtpunktini Nõmmkülani oli umbes seitse kilomeetrit head asfaltteed paari väikese tuntava tõusuga. Hoidsin ennast Helle selja taha, et vältida asjatut edasi-tagasihüplemist vastutulevate autode puhul ja parema rütmi hoidmiseks. Tajusin küll jalgades kerget väsimust, ent mitte midagi hullemat. 13-14 kilomeetri paiku võtsin paar soolaleiba ja mõtlesin, et jah, täna on siis soolapäev, mitte magusapäev. 

Nõmmkülas keerasime Üüru panga suunas ja peaaegu oleksime maha maganud sinnapoole näitava sildi. Läks õnneks. Kadakatevaheline kivirägune teeke viis siis panga peale. Oli küll ilus vaade merele, oleks tahtnud seal pikemalt peatuda (aga teinekord 😏), aga läksime ikka edasi, jõudes uuesti asfaldile välja. Poolmaraton sai täis, mõned minutid alla kahe ja poole tunni. Nojah, viit tundi vist ikka siit ei tule, sest teine pool on ju ikka aeglasem, mõtlesin. Jälle oli teel langust ja pisut tõusu ja tükk tegemist oli sellega, et aru saada, kus/kui kaugel on järgmine külavahele keeramise koht. 25 km hakkas täis saama, väga kivinukise külavahetee pealt pöörasime metsa poole. Helle ütleb, et jooksku ma ka natuke eespool. Mina olen just enne mõelnud, et võiks äkki natuke kõndida ja vastan sarnaselt, et jah, ma mõtlesin ka käimise peale. No sain kohe aru, et mõtlesin mööda 😁 ja jooksin siis eespool edasi. Kuigi oli selline päris surnud punkt. Jälle olime kuskil asustuses, tee oli täis veelompe ja kivine ja lehti ja oli ikka libe ka. Kuidagi äkki tuli paremalt poolt vastu suur st asfalttee ja jätkasime sellel. Mind ikka ajas see kaardivahtimine ja viitade otsimine natuke segadusse, arvasin, et lõpu poole läheb veel huvitavamaks, kui pea ka juba väsinud on. 

Järgmine vaheeesmärk oli 33-l kilomeetril Hellamaa kauplus. Selleks tuli jälle külavahele keerata, küll jätkus asfalt. Enne poodi kohtasime ühte valimisjaoskonda, poodi sisse ei läinud, jooksime edasi. Nüüd hakkas juba huvitavamaks minema - ma ei ole saanud kõndida üldse, olen läbinud 35 km ja ikka jooksen. Et kas siis terve distants äkki jutiga? Ebareaalne. Võtan veel ühe soolaleivakuuli põske omaette sulama ja mõtlesin, et kohe on vesi väikestest pudelitest otsas, aga suure koti veevoolik ei toimi. Ehk saan hakkama.

Veel jändamist vasaku ja parema poolega, päris suure tee ületamisega ja jälle põlluvaheteed. Ühel hetkel pobisen: "Jalad ei taha käia", Helle teatab tagantpoolt: "Peavad käima." Hakkan jooksma kilomeetrit. Veel üks käänak külavahele ja veel üks käänak majade vahel ja siis on selge, et nüüd oleme õigelt rajalt maas. Jõuame asfaltteeni ja keerame vasakule (sest meie peas on Liiva vasakut kätt 😀). 

Küll ma olen väsinud. Kohad on jälle vahetunud. Helle on ees, mina järel ja muudkui julgustab: "Tule, tule, jõuad, jõuad." Huvitav, kuidas tema jõuab veel ringi keerata ja jutustada ja kekselda? Vaheldumisi on peas mõtted: -"teengi ära we 42?" - "no jalad ei liigu noh" - "see kivi talla all segab" - "selle puu juures on nüüd ainult 1 km!". Silm registreerib sildi Pädaste ja siis Pädaste mõisa ja miski ütleb, et vist oleme eksinud, aga viimased 400, 300, 200, 100 meetrit. Kõik! Valmis, joostud. Appikene, tegelikult ka või?

Eksimine on kindel, Liivale on 8 km, mu telefon ütleb jahedas ja sadama hakanud vihmas üles ja ainuke variant on leida auto. No tuleb üks Jeep. Seisan keset teed ja hääletan  ja peabki kinni ja kenad sõbralikud jahimehed lükkavad oma relvad tagaistmelt koomale, et kaks väsinud jooksuhullu ära mahuksid. "No me nägime teid enne ka" ja "Metsas on ikka mõnusam, kui ringi joosta." ja "Muhus ei ole võimalik ära eksida." Elav tõestus, et on ikka võimalik küll 😄

Igavesti tänulikena astume Liival autost välja. Ja mina kohe teise autosse sisse, kisun ruttu soojad riided selga ja ootan, kuni väsimus ringi lubab hakata vaatama. Meenub üks päev aastaid tagasi Santiago teel, kui olin väga-väga-väga väsinud käimisest ja mulle jalutas kergel sammul vastu üks noormees, kes ütles, et tema läheb Santiagost Jeruusalemma. Kadestasin tema kerget jalga. Täna ootan huviga päeva, mil ma peale maratoni kerge sammuga finišist minema kõnnin 😄

Siis on tee ja kook ja kohv ja hea jutustamine ja rõõm saabuva Kaja üle, kes on oma kõnniaega parandanud tunni aja võrra. Rõõm 😀

Tänu on suur korraldajale, et ta võttis vaevaks seda maratoni korraldada teades, et osalejaid küllap alla kümne jääb. 

Rahulolu: 42 km on võimalik järjest joosta, ühtlases tempos ja erineval pinnasel. Suurim tänu kuulub Hellele, heale tempomeistrile 😊

Ja aeg? Aeg: 4:54:33. 😊

Eesti Maastiku Maraton 10.10.2021

See on see maraton, kus alguses oli kõik puudu ja valesti ja pärast oli kõik üle ja õigesti 😀

Eesti Maastiku Maratonist olin kuulnud legende ja legende. Ja kui korraga avanes võimalus ikkagi sel aastal osaleda, võtsin sellest kinni. Aga kuna üks teine kahepäevane mõnus üritus oli vahetult enne seda, juhtus, et olin veidi hajameelne ja jätsin mõned asjad tähelepanuta. Mõtlesin, olgu, ise olen hooletu, ise pean ka tagajärgedega hakkama saama. 

Hommikune kerge kargus ei seganud. Pikad püksid, T-särk, varrukad, buff ja nokkmüts tundus olevat hea kombinatsioon. Maha oli jäänud kogu joogivarustus, oma osa oli ka sellel, et arvasin joogipunktidest rajal piisavat. Vöökott ja sool-leib oli kaasas. Ühe joogipudeli sain Hellelt laenuks. Tuli seda siis terve tee käes hoida, aga parem ikka kui mitte midagi, mõtlesin. 😀 Vead on need, mis õpetavad ja kogemusi annavad😀 Muidugi, ikkagi Eesti kõige vaheldusrikkama maastikuga maraton, kus tõesti tuleb ise ennast hoida ja algusest lõpuni hakkama saada. Karm värk. 

Kella 9 ajal pühapäeva hommikul olime siis Aegviidu kooli juures valmis. Saime rinnanumbrid ja numbrid koti külge panekuks. Siis ronisime bussi, kus juba ees Ulvi, Maichl, Mairi ja Piia ja teised head jooksukaaslased. Kolgas stardipaika jõudes oli rõõm üle mitme aja Priitu ja Evet näha.

Jänesed, hundid, rebased läksid teele, mina olin end targu sättinud tahapoole karude ridadesse, kes siis rahulikult kulgeda võisid. Otsustasin joosta nii pikalt kui jaksan, samas oli plaan hoida tempot nii ühtlasena kui võimalik. 

Mulle meeldib metsas joosta, loodus annab kuidagi eriliselt jõudu ja tunnen end selles väga elusa ja rõõmsana. Esimesed kilomeetrid alustasin rahulikult, rada siugles puude vahel sinna-tänna. Rütm oli hea ja kerge. Viru rabas oli esimene laudteel jooksmise kogemus. Natuke olin ette peljanud, et kuidas see on, aga lauad olid kuivad ja terved, sammud klapsisid ühtlaselt ja ümbritsev maastik oli lihtsalt liiga ilus. Esimene joogi-toidupunkt oli 7-l kilomeetril, lisaks veele sai kummikomme ja šokolaadi. Need kohe tõmbasid ligi, võtsin peotäie karukesi kaasa ja šokolaad põses jätkasin teekonda. 

Nüüd oli "see kehv teekoht ja tunnel", millest olin kuulnud räägitavat. Jah, natuke mööda maanteeäärt, siis nõlvast alla, läbi küünaldest valgustatud (!) Tallinn-Narva maantee alusest tunnelist, jälle nõlvast üles ja natuke maad teeveerel. Edasi Vahastu ja Liiapeksi metsadesse ja raielankidele. Ühel hetkel jõudis järele üks pikk heledapäine noormees, jäime ühel raielangil kitsastel metsateedel kolmekesi jooksma - enam-vähem samas tempos liikus veel üks naine. Parajasti ületame lanki, kui meie eest risti jookseb üle suur põdralehm, graatsiliselt üle raierisu hõljudes. Vasakul pool võsas oli kuulda raginat, arvasime, et ju vasikas sinnapoole jäi. Nõnda oligi, veidi aja pärast tormas noorpõder kaugel eespool mööda metsaserva emale järele. Mõtlesin, et linnajooks on kiire ja äge ja mõnus melu ja kiiruse poolest, ent metsa- ja maastikujooksu võlu on just nimelt see - loodu 😀

Sammud klappisid selle noormehe sammudega ja hoidsin siis ennast tema selja taha. Mõne aja pärast hakkasime sõnu vahetama ja veidi jutustama. Ikka senistest jooksu- ja maratonikogemustest 😀 Nii läksid järgmisedki 9 kilomeetrit otsekui märkamatult ja teine joogi-toidupunkt oligi käes. Kuna jutustamine oli pooleli, jätkasime noormehega koos. Tema ees, mina sabas Kõnnu Suursoo peale. Vaimustav, lihtsalt vaimustav. Vaatetorni lähedal hakkasime ka niisama pühapäeva rabale jalutama tulnuid kohtama. Oli rõõm tervitada eesti, vene ja ka inglise keeles. Ilus.

Suursoost läbi, algas oosistik, tõusud ja langused, kus enam kogu aeg ei jooksnud, vaid tõusud võtsime kõndides. Seda head maastikku jätkus mõneks kilomeetriks, jalad hakkasid tasapisi ennast juba meelde tuletama, et joostud on järjest juba päris palju.  Järgmine toidu-joogipunkt. Sedakorda siis lubatud grillvorstid ja ikka šokolaad ja must leib. Sõin kohe kolm tükki vorsti (alles pärast mõtlesin, et ups, mine tea, mis teeb), šokolaadi ja musta leiba korraga. Sool ja leib ei olnud täna kuidagi teema. Janu oli rohkem, võtsin pudeli peaaegu vett täis, kuigi käeshoidmine ei olnud kõige mugavam 😛Tundsin rõõmu, et jalad jaksavad ja meel puhkab. Siis kadus noormees eest ära ja mina kohtusin päris ootamatult suure tõusuga, mis näis otse taevasse viivat. Jussi nõmm. Palju kuuldud, armastusega räägitud, legendaarne Jussi nõmm. Üles jõudes ja ümbritsevat maastikku nähes tundsin vist küll väga suurt aukartust - imekaunis paik ja kohene soov ühel päeval tagasi tulla, mitte joostes, vaid kõndides, aeglaselt kogu maastikku nautides.

Siis oli silt, et lõpuni on jäänud 15 kilomeetrit. Olin jooksnud praktiliselt kogu aeg, välja arvatud oositõusunukid. Ja siis oli selja taga tervitus - noormees jõudis mulle järele. Selgus, et ta oli vahepeal eksinud, valesti pööranud ja siis tagasi tulnud õigele rajale (seda eksimist samas kohas oli päris-päris palju, kuulsin hiljem ja nii mõnigi potentsiaalselt hea raja läbimisaeg läks seetõttu vett vedama). Jätkasime koos. Viimane joogipunkt 32-l kilomeetril. Nüüd oli juba jooksmahakkamine raskem, olime jälle kolmekesi kokku saanud, ja läksime nii mõned kilomeetrid ühises tempos. 35-l arvas noormees, et teeb nüüd lõpuspurdi, ka tütarlaps kaugenes aeglaselt ja mul hakkas tegemist olema tempo hoidmisega. Algas jälle kilomeetrijooks - üks kilomeeter pudel vasakus käes, teine kilomeeter pudel paremas käes, jne. Hakkasin ootama nn üllatuspunkti, millest samuti legende räägiti. Aga see pidi olema kõrgel mäe otsas. No oli tõesti kõrgel mäe otsas! Andis ronida, aga pakutav pitsike Vana Tallinnat ja pool liitrit kokakoolat olid seda väärt. Ja siis oli ainult mäest alla ja veel ainult paar kilomeetrit. Jalad olid küll väga hädised ja kustunud, aga Aegviidu raudteejaama helid kostusid juba metsa tagant ja teadmine, et kodu on ligi, suutis ikka hoida jooksusammu, mitte kõndima jääda. Metsa vahelt välja, tänavaasfaldile, üks käänak, teine käänak, finiš! Rõõm ja rahulolu. Ilus ja armas maraton tehtud 😊 Jah, siis tahan veel tulla, see on lihtsalt nii ilus 😊 Jalad jäid ka sel aastal kuivaks, eks näis, mis järgmisel korral saab 😀

Kuna ilm oli olenemata päikesest ikkagi jahe, kiirustasin koti järele, et pikad riided selga saada ja Hellet ootama jääda. Vajusin pingile istuma ja ei tahtnud kohe mitu aega ennast liigutada, siis jõudsin ikkagi supiringile, et seest ka sooja saada. Mõnus melu ja heatujulised lõpetajad, lõpuks ka ilupildid ja saun.

Hea ilus päev, tänulik korraldajatele 👏👊.

Aeg: 5:21:22, kuigi erilist eesmärki endale ei seadnud, hakkasin lõpupoole lootma, et ehk õnnestub Vormsi aeg üle joosta. Õnnestus 😊

47. Berliini maraton 26.09.2021

Niisiis. Berliini maraton. Esimene rahvusvaheline maraton. Esimene suurim peale pandeemia algust - lõpetajaid veidi üle 23000. Ilmselgelt tuleb mul sellest kirjutada nõnda, et laenan klassikutelt: "Et algusest peale kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest..."

Et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, pean alustama eelmisest sügisest, kui ühes jooksuteemalises vestluses Hellega ka maratonid ja Berliini maraton jutuks tulid. Olin siis täiesti veendunud, et nii pikka maad mina küll joosta ei jõua, see tundus nii üle minu võimete olevat. Aga Berliini maratonile saamiseks tuleb end loosimiseks kirja panna ja et parasjagu oligi vist teadaandmine alanud. Ma siis lubasin mõtiskleda. Tuttavamad juba aga teavad, millega see "mõtisklemine" tavaliselt lõpeb 😉 Mõtlesin, et olgu, panen end siis kirja, nagunii mul loosiõnne pole, miks seekord peaks. Aga Kellelgi on kõvasti huumorimeelt ja niisiis oligi loosivõit ühel päeval postkastis 😄

See oli siis see koht, kus minu plaanid aastaga 2021 olid järgmised - Janeki poolmaraton aprillis, Berliini maraton septembris (juhul, kui koroona ja sellega seonduvad muud maailmaküsimused lubavad). Ikka tagasihoidlikult ja alalhoidlikult ning seepärast ei tahtnud ka "karunahka enne jagada" kui sõit päriselt kindel. Aga nagu siit blogistki näha, siis on asjad läinud ootamatult ja väga lahedalt teisiti ehk siis kahest plaanitud jooksusündmusest on saanud.... mitu head rändu, kõndi, jooksu. 😄

Veebruaris leidsin, et PolarFlow võimaldab luua treeningkava lähtuvalt jooksu toimumise ajast, millest plaanid osa võtta. See ja Suunto Ambit Run 3 kell on olnud siis ustavad treeninguabilised. Täies mahus muidugi treeningplaanist kinni pidada ei õnnestunud, sest mingid muu üritused tulid vahele :). Aga usun, et ka käimismaratonid andsid kehale pikkade maade talumise kogemust. Pikk, 16-päevane 502 kilomeetrine jalgsirännak võttis jooksukiirust ilmselt küll jälle maha, aga see on nüüd üks hea kogemus ja teadmine juures.

Berliini ja tagasi läheme bussiga, rahvast ei ole väga palju ja nõnda saab nii minnes kui tulles kahel istmel laialt elada. Vahepeatustes saab jalgu sirutada ja öösel isegi natuke magada. Ööbimispaik on stardist ca poole tunni käimise kaugusel. Stardimaterjalid saab välja võetud kohe saabumise päeval. Koroona tõttu olulisest tagasihoidlikum EXPO on esimest korda osalejale vaatamistväärt. Ilma lubab sooja ja kuiva.

Maratonihommikul heliseb kell 7.00. Kohv ja puder ja riidesseseadmine ja ilupildi tegemine ja siis minek. Olen stardigrupis H - esimest korda osalejad ja üle 4:15 jooksjad, stardiaeg on 10.30. Kõige olulisem - esmalt ikka veel juua ja siis ikka veel mitu korda tualetis käia. Rahvast on palju, elevus ja melu on tohutu, minu positiivne ärevus, põnevus, uudishimu on üle pea ja siis on start. Läheb mõnikümmend meetrit aega, kui saan üle stardipaku ja siis on tee lahti, silme ees kolm sinist triipu, meeles õpetus, et nende järgi on kõige lihtsam/lühem joosta ja et kohe kihutama hakata ei või. 

Ma olin juba kuulnud küll lugusid rajaäärsest melust ja jooksjate ergutamisest, aga kuulamine on üks, kogemine teine asi. Jalg on kerge, kell näitab 6.20 m/km ja lähengi vooluga kaasa. Arvata 15-l km-l tunnen, et süda on olemas - kuigi püüan hoida tempot 6.00 piires. Ilm on väga soe, õnneks pilvealune, õhk ei ole värske, vaid umbne. Igas joogipunktis joon vett, geele ei kasuta.

22 km. Teist korda sel aastal jooksen poolmaratonidistantsi üle ja ootan huviga, mis edasi saab. Edasi saab see, et 25 km-l juhtub midagi peaaegu, et nagu noaga lõigatult. Jään esimest korda joogipunktis sammu käima ja ei saa enam jooksutempot tagasi. 25-l algab ka peaaegu kümme kilomeetrit kestev väikeste vahelangustega märkamatu tõus. See ja soe ilm mõjub.

35 km on nö järgmine minieesmärk, see on Keiser Wilhelmi mälestuskiriku juures, kus laupäeva pärastlõunal maratoni oikumeenilist avapalvust peeti. Katsetan nö ühe kilomeetri korraga jooksmise trikki, ei toimi. Kiiret kõndi jooksmise asemel, ei toimi. "7 sinna ja 7 tagasi". Ei toimi. 4.30 seltskond, kellest mina olen mingi hetk mööda jooksnud, jookseb nüüd minust mööda. Ja üldiselt enam selgasid vastu ei tule, pigem näen üha rohkem tossutaldu ja huvitava kirjaga T-särgiselgasid ettepoole kaduvat. Teeäärne rahvas, ergutamine (lapsed hõikavad "Sa oled tubli! Sa suudad!") ja igasugu sildid on ka huvitavad. Näiteks see: "Jookse, jookse, Sa oled selle eest maksnud!". Melu on uskumatult toetav, sõbralik ja hoidev. Niisiis kõige selle mittetoimiva hulga meetodite ja ergutuste toel on minieesmärk saavutatud, kulgen kirikust mööda viimasele 7,195-le.

Katsetan uuesti tempo tõstmist, aga tulemusteta, küll suudan jälle pikemalt joosta kui kõndida. Joogipunktides nüüd kõnnin ja joon rahulikult. Vedelikukadu on suur - üks tops saab joodud, teine on ülekallamiseks. Proovin leida mõnda "jänest", kelle tempos edasi liikuda, ei toimi. Siis mõtlen, et olen juba võitnud, iga samm eesmärgi suunas on juba võit, see fakt, et ma üldse siin olen ja üldse jooksen, on juba võit. Nii on siis läinud 36, 37, 38 kilomeeter.

Veel üks joogipunkt. Olen sellest peaaegu möödunud, sest vett enam ei taha, kui märkan, et ka kokakoola on topsides. Haaran selle ja topsisisu kaob nagu kerisele. Pilk peatub laua külge kinnitatud tekstil: "Sul on minna ainult 3,395 km". Oh, millist uut indu see annab, vaatan ettepoole, näen silti "Hotell" ja mõtlen, et kui sinna jõuan, siis on juba vähem kui kolm kilomeetrit. Jõuan selleni, jäänud on vähem kui kolm kilomeetrit.

Kas see päriselt ka saabki juba läbi? on vist viimane selge mõte enne ühte, teist, kolmandat tänavanurka, ja järjest suurenevat melu. 

Kõrvulukustava ergutamise saatel pööran Unter den Lindenile ja Brandenburgi värav paistab. Jaksan küll veel ikka natuke kiiremini joosta küll! Sammaste vahelt läbi, viimased meetrid, sinine vaip ja finišijoon.

Medal on uhke ja raske. Null energiaga liigun siiski edasi, sest tunnen, et kui nüüd istun, siis kauaks 😃

😊Aga maraton nagu ei lõpegi siin. See jätkub ööbimispaika kõndides ja järgmisel päevalgi. Sest meil on medalid kaelas ja soojenduspontšo seljas ja paljudel vastutulijatel on medalid kaelas ja maratonidressikad seljas ja vastastikku õnnitleme ja tervitame ja tunnustame teineteist. Ja tervitavad ja tunnustavad ka linnaelanikud.😊

Aeg: 4:52:06

I pool: 2:14:24

II pool: 2:37:43