Olin viiesaja kahe kilomeetri pikkusel rännakul vasakut jalga venitanud nii palju, et ilmselt on sinna tekkinud midagi põletikulaadset. Sestap oli ka kõhelust, kas ikka minna või mitte minna. No ikka minna, aga "poolikult". See siis esimene poolik elamusmaraton 😀
Selleks ajaks, kui meie Kajaga pool tundi enne 21 km starti kohale jõudsime, oli Helle juba kaks ja pool tundi maratonirajal olnud. See oli üks nuputusülesanne, et kohtume rajal või finišis 😀
Ilm oli väga ilus, päikeseline ja üsna karge. Männimets lausa säras. Olin otsustanud alustada pika varrukaga ja siis hiljem teel vaadata, kuidas ja mis. Üsna kiirelt kadus dressikas seljast tõesti, sest päike soojendas kõndimise ikka palavaks 😀
Täpselt kell 12 anti start poolmaratonile ja meid oli ikka päris hulgem. Hulgem mõnusalt naeratavaid ja heatujulisi inimesi. Alustuseks tuli kõndida kohe mäekünkast üles, teha väike auring ümber stardiala ja alles siis viis rada metsa poole. Hea oli käia, jalad teadsid, mida teha 😀 Põhimõtteliselt terve teekonna ohhetasin ja ahhetasin sisimas valgel samblikul säravate pohlade, mustikate, metsa üle. Ja lõpmatult arvukate värviliste seente üle lihtsalt igal pool - rajal, raja kõrval, kaugemal. Eriliselt võluv oli käia mööda kõrget jõekallast ja vaadata alla mööda samblast rohelist mäeveeru vee poole. Mõnes kohas oli rada ikka päris-päris veere peal, mis tuletas meelde juba mõnda varem käidud palju mägisemat paika.
Joogi-toidupunkte oli sedakorda lausa neli, teine neist Nõmmeveski kanjoni ja joa juures. Oleksin sinna loodust imetlema jäänud vist pikemaks ajaks. Joogivett sai allikast, jõevesi paelus pilku.
23 kilomeetrit möödus niiviisi peaaegu märkamatult, ka jutustades Kajaga ja teiste rajal kohatud inimestega. Paar kilomeetrit enne finišijoont hakkasime pead järjest rohkem keerama tahavaatamiseks, sest teadsime, et Helle on kohe "kuskil sealsamas" 😀
Finiš. Kellad näitasid, et kui nüüd "kaks kiiremat sammu" teha, siis saame 3-ga algava aja. Mõeldud-tehtud! Uhke medal ja diplom. Heameel ilusast päevast ja kergest jalast ja headest kaaslastest. Huvitaval moel ei olnud seekord tähelepanu tõesti füüsilisel hakkamasaamisel, vaid kõigel sellel, mis oli ümber. Võib olla näitab see mingi vormi olemasolu 😉
23 km
03:59:33
