Enne kui järgmine nädalavahetus oma sündmustega kohale jõuab, tuleb eelmised sündmused kirja panna 😉
Niisiis Elamusplussi matkasarja Kondimootor nr 2. Tsiteerides kodulehel öeldut: õhk on suvisem ja teeolud andestavamad ja seega ka rajad veidi pikemad. Vastavalt siis 33 ja 55 kilomeetrit. Peale esimest retke polnud vist kellelegi erilist kahtlust, et tuleb ka järgmine kindlasti ette võtta.
Ettevalmistuse osas tundsin end seekord veidi kõhedamalt, tundsin ise, et ei pühendunud piisavalt mõtlemisele ja arutlemisele, et mida täpselt vaja ja kuidas see 55 km täpselt kõrvade vahele pidama saada. Tegutsesin või õigemini jätsin tegutsemata ülejala, aga kõigest ikka järjekorras.
Seekord oli "staabiks" minu lapsepõlvekodu Pukas, Tartumaa Tervisespordikeskusest 25 minuti autosõidu kaugusel. Kogunesime reedel - Helle korjas Aegviidust rongilt Priidu ja Kaja auto peale ja mina tulin siis lääne poolt. Mõnda aega kulus majaga tutvumiseks ja pesapaiga leidmiseks, loomulikult oli maja kaks korrust silmapilkselt kaetud seljakottide ja muu hädavajaliku träniga. Õhtu kulges juba traditsiooniliseks saanud pasta-party-ga. Seekord oli publiku soovil menüüs kanapasta tõelise vahukoorega. Siis seadsime endid magama.
Hommik algas kell 6 kohvi, värskeltnopitud nurmenukkudest tee ja pudruga. Kotid olid juba pakitud suures osas eelmisel õhtul, veel viimased veed ja vajalikud asjad taskutesse ning asusime teele. Kuna ilm tõotas tulla väga soe ja väga vihmane, siis pakkisin eraldi kaasa vihmakile, mida siiski lõpuks vaja ei läinudki. Lühike roosa särk, kolmveerandjooksupüksid ja juba siin blogis korra näidatud Icebugi jooksusussid. Ka kõnnikepid said kaasa võetud ja uus valge nokats täiendas riietust.
Veidi enne kaheksat parkisime auto keskuse parklasse täpselt minu õe Merle masina kõrvale. Õde Merle oli just kohale jõudnud ja äärmiselt elevil. Nemad Kajaga plaanisid alistada siis 33 km. Õde avaldas küll arvamust, et see on esimene ja viimane kord, kui ta mu "müügikõnele" järgi annab, aga noh, me tunneme teineteist juba terve elu... 😛
Saime kätte numbrid, paberkaardi, kleepsud ja natuke kommi. Neljakohaline number andis infot osaleja distantsipikkuse ja toidupakieelistuse kohta ning tuli haaknõeltega kuhugi nähtavale kohale kinnitada. Seljakott oli selleks parim. Kohustuslik teeleminekupilt ja hakkasimegi liikuma. Mina, Helle ja Priit siis atsakamalt eespool. Stardis oli meiega liitunud ka Mairi.
Juba üsna alguses oli selge, et Priidu tempo on seekord oluliselt kiirem ja nõnda ütlesime, et mingu ta siis ees oma minemist. Ja nii ta siis kadus oma kenade ümmarguste päikeseprillidega meie silmist.
Lobisedes ja jutustades jalutasime juba mõne kilomeetri pärast õigest ärapööramiskohast mööda. Õnneks ei olnud seda eksimist palju ja saime tagasi keerata väikese "lõikega". Mõnedsajad meetrid olid aga 55-le km-le juba lisandunud. Teine ekslemine oli väga rajatihedas paigas, kus tuli mäest alla minna. Tee viis edasi üle aasa ja siis oli vaja ületada kaks erisuuruses palki jõest üle saamiseks.
Ühes kohas märkame maha tõmmatud noolt ja kommenteerime: "Näe, siin ka keegi nooli teinud!" Ei lähe kaua, kui ilmneb, et nooltetegija on ikka meie hea Priit, jätkab traditsiooni 😊
Seitsmendal kilomeetril oli esimene joogi- ja snäkipunkt, suure üllatusena pakuti seal kodustehtud jäätist. Noh, see mulle meeldib ja süsivesikuid oli vaja ja nii lausa kaks tükki ära sõin. Teekond jätkus. Võsas. GPS läks ka omadega sassi ja viimaks otsustasime veidi sirgjoonejooksu teha. Hiljem tuli välja, et oleksime pidanud vist mööda võsa- või heinamaaäärt kulgema. Veel mõnedsajad meetrid 55-le lisaks ja olime kenal külavahelisel kruusateel väljas. Võtsime suuna Hellenurmele.
Ilus Lõuna-Eesti kuppelmaastik. Savihooned, heinamaad, ilusad majad. Tunnen, et imelikult raske on, et nii vara nagu ei tohiks - pole pooltki maad veel käidud. Jalad hakkavad tunda andma.
Hellenurmes kõnnime piki kena paisjärve ja kulgeme edasi metsateedel. Näeme endi ees teisi osalejaid, mõned jõuavad järele ja lähevad mööda. Rada keerab ühel hetkel Elva poole tagasi ja kuna "peaaegu" lõikumisi minemise ja tulemise vahel on päris mitmeid, siis on ka elavaid arutelusid õige suuna üle mitmeid. Ühel teeristil päästab olukorra Helle juhuslikult nähtud teise osaleja vasakule poole kadunud valge särk. Mine tea, mitusada meetrit veel oleks juurde tulnud.
Jalad lähevad järjest valusamaks ja saan aru, et ilmselgelt olen pannud jalatsite valikuga mööda. Hakkan ootama järgmist joogi- ja snäkipunkti, et vähemalt kunagi sisse lisaks pandud tallad välja võtta. Joogipunkti lähenemisest annab aimu üks kauguses fotokaameraga tõuksimees, kes pildistab eemalt, aga lähemale jõudes paneb meie eest plehku. Püüame küll eriliselt jäädvustuda, aga pooside sissevõtmise ajaks on ta meile juba selja keeranud ja eemaldub.
Joogipunktis on palju rahvast puhkamas ja hinge tõmbamas. Esimese asjana istun maha ja tirin tossud jalast ja tallad välja. Tulemus on positiivne. Varbad saavad liikuda ja ei ole enam nii valus. Joon ära kaks topsi Coca-Colat ja mõtlen endamisi, et asi peab ikka väga nadi olema keha jaoks - tavaliselt ma seda jooki ei joo, käin kauge kaarega mööda. Üks banaan ja pirn ja retk läheb edasi. Kuigi jalgadel on natuke kergem, on mulle siiski selge, et ülejäänud pool distantsi on üks suur kannatamine. Aga hetkel on veel üsna hea. Tempo on hea, juttugi jätkub, päike paistab, maratonirajal tuleb vastu niisama jalutajaid ja jalgrattaga sõitjaid. Tõsisem toidupunkt on peale 40. kilomeetrit, tegelikult otse Tervisekeskuse külje all. See on järgmine eesmärk, kuhu jõuda. Kepid on kord kasuks, kord segavad. Raja salvestamise lülitasin välja, et akut hoida. Üldse on kuidagi ligadi-logadi olemine. Aga jätkame. Õnneks on jalutame metsateedel ja tähelepanu peab hoidma, sest ristmikel vale raja valimisi risk on suur. Ühel hetkel hakkan jälle rada jälgima - lihtsalt selleks, et oleks midagi teha ja meelele muud tegevust anda, et valu tähele ei paneks. Ühel hetkel hüüatab Helle, et "Priit näeb roosasid". Mõttetegevus on aeglustunud pehmeks plastiliiniks ja nõnda ma arutan, et huvitav, mismõttes roosasid, kas Kaja ja Merle on juba lõpetanud või mis. Helle saab aru, et ma olen "ära" ja üritab üles äratada pika seletusega, mida Priit täpselt mõtles.
Ahjaa, vahepeal on meile järele jõudnud Ulvi, kes on meiega umbes paarsada meetrit ja ühe jõeületuse ning kaob ka. Rõõm oli, et ta meile järele jõudis ja rõõm, et tal kõik hästi.
Tactical Foodpacki toidupunkti jõudmisel kahmin paar banaani ja joon ühe topsi spordijooki ja räntsatan toolile istuma. Mairi sinnasamasse kõrvale. Me ei ole plaaninud pikemalt pidama jääda, vaid tahame edasi liikuda. Väga... raske... on. Kusagil kuklas on olnud minust täiesti sõltumatult arutelu aju ja ülejäänud organismi vahel, et kuidas see hetk on, kui otsustad katkestada, kõrvale astuda (stardi- ja lõpukoht on muide vaevalt 2 km kaugusel tol toidupunkti hetkel). Aga see arutelu osutub viljatuks, Helle ütleb kuldsed sõnad: "Seitse sinna, seitse tagasi". See tähendab, et meil on vaja minna seitse kilomeetrit läbi Elva Peedule, teha seal mingi "paunake" kaardi järgi ja tulla sama teed pidi tagasi. Tühiasi. Aga keha on nii kange, et tavapärast "soojakskäimist" kohe kuidagi ei tule.
Paari kilomeetri pärast saab täis 42,2, maraton. Saan telefoni ära pakkida ja keskenduda edasikulgemisele. Oleme arutanud, et kas teoreetiliselt on võimalik, et kohtame seal edasi-tagasi teel Merlet ja Kajat ja olime arvanud, et ju vist ikka ei lähe nii. Ja seda suurem on rõõm ja üllatus, kui nad meile Elva majade vahel vastu kulgevad. Seda emotsiooni annab mäletada väga kaua! Mu õde on täitsa elus ja terve ja Kajaga on kõik hästi ja üldse on kõik hästi.
Seni kuni selgub, et me jätkame kergliiklusteel. Asfalt... nende maastikujalanõudega on asfaldil täiesti võimatu käia, selgus juba kilomeetreid tagasi, aga praegu on see lihtsalt piinamise seitsmes aste. Mairi pakub valuvaigistit ja Helle magneesiumi. Viimane on mul ka kotis endal olemas, aga otsida enam ei jaksa. Pakkumisest umbes kilomeeter hiljem (või nii tundub vähemalt) ütlen, et tahan jah. Mõlemale. See teeb head, vikerkaaresillast üleminekuks on enesetunne juba parem ja õpperajaks osutunud "paunakese" lõpetamisel veel palju parem.
Viimased viis kilomeetrit. Neli. Kolm. Kaks. Üks. Kohal.
Medalid kaela. Ilusad fotod õnnelikest lõpetajatest, valust ja raskusest ei paista sealt midagi. Veidi veel istumist ja jalgadele puhkuse andmist.
Saun ootab. Kook ootab.
"Ei pea ütlema, et raske on siis, kui on juba väga raske. Vaid siis kohe, kui raske hakkab."
Tänud korraldajatele järjekordse laheda ettevõtmise eest, Priidikule pudru, koogi ja seltskonna eest, Kajale omleti ja paljude pisiasjade eest, Hellele kuldsete sõnade ja märkamise eest, Mairile võimaluse eest koos kõndida ja Merlele saunakütmise eest. Järgmise korrani 😊
Fotod: Elamus+, Helle, Mairi.