Sissejuhatus
Eelmise, 2020. aasta kevadel taasavastasin enda jaoks jooksmise. Koroonaviirus oli haaranud maailma endasse ning igaüks püüdis leida viisi, kuidas ootamatu, uue ja võõra olukorraga hakkama saada. Metsa- ja rabarajad ning jooksuteed olid ühtäkki inimesi pilgeni täis. Kristlasena hakkasin järjest paremini mõistma 1 Korintose kirjas öeldut, et "teie ihu on teis elava Püha Vaimu tempel..." ja seetõttu tuleb ka keha eest hoolt kanda, mitte ainult vaimu eest.
Ühel maikuu päeva varahommikul vedasin endale mingid (jah, just mingid!) kodust leitud tossulaadsed jalanõud jalga ning jooksin oma esimesed 5 kilomeetrit. Muidugi ei saa rääkida mingist tempost ega ajast, minu jaoks oli oluline, et suudaksin terve ringi jooksmise moodi liikuda. Kahe nädala pärast uurisin sama ringi vastupidi jooksvalt teretuttavalt, et palju ta jookseb. O. teatas, et teeb tavaliselt kolm ringi. 12 km... vangutasin sisimas pead. Varsti pärast seda andis vana hüppeliigese häda tunda ja nõnda sai poolteist kuud rahu maa peale. Sest juulis oli tarvis paarsada kilomeetrit jalgsi käia.
Palverännakud, pikad rännakud on viimased kümme aastat olnud minu elu pärisosa ja tollaseks rännakuks pidid jalad jälle terved olema. Nõnda saanudki. Tõele au andes olin seekord vist rohkem autoroolis kui teel, ent ikkagi teel. Hüppeliiges enam tunda ei andnud ning oluline osa ajast kulus arutlemisele korralike jooksujalanõude ja süstemaatilisema treenimise üle.
Taas kodus tuulasin netis, uurisin jooksvatelt tuttavatelt nende kogemusi ning ikka olles ettevaatlik ja arglik oma äbarate jalgade pärast otsustasin hankida võimalikult tugeva toestusega ning maastikule mõeldud tossud ning paremale hüppeliigesele lisaks ka ortoosi. Ortoosiostmisest võiks kirjutada päris omaette loo, aga jäägu see teiseks korraks.
Icebug Zeal3 W RB9X tundus hea valik olevat esimesteks "päris" jooksujalatsiteks.
Jätkasin alustatut jooksmise harjutamist koguduse metsa kultuuri- ja spordipargis metsa- ja multširajal, millel on mõned lamedad tõusud ning paar kunstlikku küngast, millest ülesjooksmine nõuab mõningast pingutust. Jooksin seal nõnda kaua, kuni vihmased ilmad multši liigniiskeks ja jalgupõrutavaks tegid ja tuli kergliiklusteele üle kolida.
Nike´ide perekonda kuuluvad peaaegu umbes ostetud tossud vaimustavad mind endiselt - kindlad, tugevad, soojad, ja mittelibedad. Ortoosikandmine on jäänud eelmisse aastanumbrisse.
Koordinatsioonikehvast ja lenderdavast ebasüstemaatilisest jooksmisest on poole aasta jooksul saanud üsna järjekindel ja sihikindel tegevus, milles on suur osa #jooksonlahe väljakutsel (vaata Jooksonlahe), ja headel soovitustel ühe või teise asja üle "mõtiskleda". See on minu komme - "mõtiskleda", mille tulemused on endalegi üllatavad ja üheks selle blogi alustamise ajendiks.
Et saada aimu, milliseid uusi vaateid, sündmusi ja kogemusi avab astumine teerajale, mille olemasolust mingit teadmist ei olnud. Mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt.
Kaasaantud sõnad sellel teerajal ...nüüd hakkad sa lugema raamatut iseenda kohta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar