Kondimootor. Kalevipoja rada 30/50.
27.02.2021
Viiskümmend kilomeetrit jääl, asfaldil, sulalumes ning lagedas poris. Et kuidas ma äkitsi siis niikaugele jõudsin, et olen kangete ultra- ja maratoniinimestega koos Jõgevamaa teedel ja radadel?
Jaanuarikuus toimus üritus nimega Taliharja Vanakuri, kus osalejad läbisid 101 kilomeetrit ja nende seas olid ka igapäevase 5 km käimise MUHEda meeskonna liikmed. Õhtu lõppes täpikeste jälgimisega reaalajas arvutiekraanil ja hommikul oli esimene asi kaart lahti teha ja vaadata, kus meie inimesed on. Talihari tekitas palju elevust ja hakkas arenema mõte, et järgmisel aastal ise ka kaasa lüüa. Siis ilmus kuskil kellegi silmapiirile Kondimootori info ja peale Albu rahvamatka viis üks asi juba teiseni nõnda, et ükspäev olingi registreeritud. Ja mitte 30-le vaid 50-le. Sest "30 pärast pole mõtet hakata isegi saapaid jalga panema".
Ülejäänud nädalate jooksul tegelesin varustuse ja mõttetööga. Hellega sai uuritud seljakotte ja sääriseid ning ka sobivad leitud. Paar korda käisin eelnevalt kotiga viit kilomeetrit kõndimas, mõned asjad sees, et tunnetada, kuidas on. Kuna talv oli ikka külmakraadidega, siis arvestasin, et tuleb tegemist sellega, kuidas külmaga hakkama saada. Selle asemel aga läks hoopis sulaks.
Ikka ja jälle mõtlesin, et kuidas vaimselt selle teekonnaga toime tulla ja mis hetkel raskeks võib minna. Muidugi arvasin, et rajal on lõpuks ikka kõik täiesti teistmoodi ja püüdsin mitte ette mõelda.
Kolmapäeva õhtul oli suur seljakott põrandal, hunnik riideid seal otsas. Neljapäeval käisin viimasel minutil poes ja ostsin "kassid" libeduse vastu. Neljapäeva õhtul suurenes riidehunnik veelgi, lisandus veel ühte ja teist ning elevus kasvas. Päris õhtul pakkisin koti peaaegu kokku. Pikalt mõtlesin selle üle, millised saapad jalga panna rännakule ja millistega niisama minna. Reede hommikul lisasin veel viimased olulised vidinad, viskasin mõned riided ikkagi kotist välja, pakkisin toidukoti ja keetsin pastakastme valmis (sest olin öelnud grupis, et oskan makarone keeta...
).
).
15.20 olin oma koera Nupsu hoiule viinud ja keerasin auto ninaotsa Jõgeva poole, kust tuli rongi pealt kaasa võtta Helle, Priit ja Jaanika. Põltsamaal võtsin bensiini ja sõin ühe "ärevusburksi" - oli aega, sest rong jäi hiljaks. Jõgeval tiirutasin veidi ringi, enne kui õige koha peale - Selveri parklasse jõudsin. See oli otse raudteejaama vastas. Ja nõnda nad siis kolmekesi tulid, pakkisime endid autosse ja sõitsime Luuale, kus Metsanduskooli ühikas oli öömaja meile kinni pandud. Ruumid olid vägevad - kolm ühekohalist tuba ühe köögi peale, dušš, ja WC (absoluutselt soe soovitus sealkandis ööbimispaiga otsijatele :) )
Seadsime endid sisse ja mina tegin pasta lõpuni valmis. Istusime ja sõime, praktiliselt kõik sai otsa. Seejärel tegime veel koos Jaanikaga 5 km ringi kuuvalguses Luua vahel.
Äratus oli 6.45. Panin selga termopesu, jooksupüksid, jooksudressika, peale kileka ja jalga säärised ning raskemad matkasaapad. Paksem müts ja kindad. Seljakotti sai kaasa fliis, vahetussärk, neli batooni, veepudel, termos, jalaside, pakk pähkleid. Jaanikalt sain kepid. Hommikusöök ja sõit Kääpale Kalevipoja Koja juurde.
8.10 olid kaardid näpus, pildid tehtud Kalevipoja kuju juures ning asusime teele. Ilm oli valge, soe - paar kraadi üle nulli, meeleolu oli hea. Kruusatee oli puhas ja hea käia, natukese aja pärast keerasime metsateele, kus oli juba jäine. "Kassid" olid kotis, aga neid veel välja ei võtnud. Lobisesime, jutustasime, kellad käisid viit kilomeetrit. Meie ees oli rahvast 30-l kilomeetril. Jõudsime asfaldile, kus meist möödus Valdo joostes ja tervitades. Meie jätkasime hea tempoga - 6 kilomeetrit tunnis. Veidi aja pärast möödusid Ivo ja Maire.
Keerasime alla järvede juurde, siis jälle üles mööda metsateid, mis olid väga sulalumised. Hea oli käia, siis olid juba ka "kassid" saabaste all. Panime need kohe, kui asfaldilt maha keerasime. Ikka väga kindel tunne oli niimoodi käia.
18-l kilomeetri paiku oli esimene joogi- ja snäkipunkt. Olengi hakanud tundma, et kõht oleks nagu tühi. Kogenumad ohkisid tunnustavalt, sest niisugust toiduhulka tavaliselt näha ei olevat. Võtsin veisesnäkid, yhe banaani, kommi ja batooni. Jõin ühe topsitäie spordijooki ka (samal ajal oli küll kuklas mõte, et võõras jook...). Ja kohe sõin need snäkid ära ja batooni ja kommi lõpuks peale, sest minu tunne on ikka see, et kardan, et kõht jääb tühjaks. Enesetunne oli hea, jalad käisid hästi, kuskilt ei valutanud.
Teekond jätkus mööda asfalti ja siis jälle metsavahele, kus sattusime suusarajale ja kõige kõrgemale tõusule ja jälle langusele. Jällegi pudrune lumi, suusaraja peal oli muidugi parem. Kohtasime ühte suusatajat, ühte kitse ja meist möödus kolm jooksjat. Veidi enne uuesti asfaldile jõudmist kohtasime fotograafe, kes kõik möödujad pildile noppisid. Ikka oli hea olla.
25 kilomeetrit sai täis. Ütlesin, et nüüd on iga samm õhtuse sauna poole lähemal. Peas käis mõte, et varsti on täis see kilomeetrite piir, kus tavaliselt käimise lõpetan. Kõnnikepid osutusid väga heaks ja hakkasin märkama kui olulised need on.
Toidupunkt oli umbes 27-28-l kilomeetril. Paar kilomeetrit enne tunnen, et tahaksin midagi näksida. Siin oli ette nähtud üks toidupakk pudruga, meie olime kokku leppinud, et peatuma ei jää, võtame kõik kaasa ja läheme edasi. Peatus oligi lühike ja siis jätkasime. Ootasime Ulvit järele ja mõnisada meetrit peale toidupunkti ta jõudiski. Tempo oli endiselt umbes 6 kilomeetrit tunnis, jälle oli külavahetee, porine aga mitte jäine. Toidupunktis seismise järel oli veidi keeruline liikuma saada, aga soojenesin kiiresti. Kusagil 35-l kilomeetril, ühel hetkel tundsin silmades pinget ja nagu tahaks need nina peale kokku joosta. Siis tabasin, et süda puperdab kergelt. Mõtlesin, et vaatan edasi, kas olemine püsib sama kehv või läheb paremaks, kohe ei hakanud ütlema, et võtame tempot maha.
Sattusime värskete torude ja kraavide peale, tee oli mudane-mudane ja märg, aga see tekitas ainult head elevust ja rõõmu mitmekesiste teeolude üle. Säärised õigustavad ennast täiega - hoiavad jalad soojad, lund ja vett saapasse ei satu ning pori samuti mitte.
Järgmine kilomeeter ja järgmine, paar võsapeatust, mis andsid korraks tempot alla võtta. Tundsin, kuidas keha ja riided olid nagu higised. Silmad omandasid jälle tavalise oleku ja süda enam ei puperdanud.
Viimane joogipunkt 37-38 kilomeetril. Jõin ära kaks topsi spordijooki, sõin batooni ja võtsin ühe kommi teele kaasa. Lobisesime kaks sõna vahvate joogipunkti inimestega ja läksime edasi. Hakkasin tundma, et kusagil talla all või varba all midagi hõõrub. Otsustasin sellele mitte tähelepanu pöörata.
40.-s kilomeeter, 41-ne, 42-ne. Juhuu! Kusagil külavahel, kaseallee ääres sai täis esimene kõnnimaraton elus.
Pildistamine ja fikseerimine ja siis edasi. Viimased 8-9 kilomeetrit. Juttudesse sigines unistusi saunast, õllest ja burksist. Aga enne tuli teha veel üks paarikilomeetrine jõnks, kui saime nina päris finiši poole pöörata. Keppide toksimine, sammude krabin, tee, mets kõrval, vaikselt õhtuseks kujunev taevas. Saime aru, et meil vist õnnestub jõuda kohale enne plaanitud 10-t tundi. See omakorda otsekui andis jõudu juurde, kuigi liikumine tundus juba üsna mehhaaniline. Viimased 5 kilomeetrit. Helle ütleb, et ta oleks nüüd nagu Nelijärvel, just nii vähe oleks tal veel koduni minna. Tallad kirvendavad, teadvusesse jõuab, et jalad on niisked ja riided nagu tatine kiht. Üks käänak, teine. Otsustan püsida hetkes, mitte mõelda ette finiši peale. Selleks hakkan teadlikult ringi vaatama - kased tee ääres, majakesed, jõgi... Imestan endamisi, et jaksan seda teha, et ei tekigi nn tunnelminemist. Keha on ülimalt pinges, meel elevil ja eufooriline. Kääpa küla silt ja imeline päikeseloojang. Jõudmine. Veel on veidi valgust. Medalid, lõpupilt ja Jaanika jaoks ronime künka otsa National Geographicu kollase raami juurde pilti tegema. Jalad on küll kanged ja käed ka, tasapisi hakkab jahe. Tatsame Kotta suppi sööma. Kummardumine osutub veidi raskendatuks, sest reie tagumised lihased on eriliselt valusad. Aga kõik on hea.
Olen rahul, tunnen, et suudan nüüd küll vist kõike 
Olen tänulik Jumalale ja kaaslastele.
Olen oodanud ja kuulatlenud pingsalt oma keha, et millal tuleb sein, millal hakkab raske, millal enam ei jaksa, aga seda hetke seekord ei tulnud. Keha on nii tubli ja suudab ennast mobiliseerida.
Sõidame tagasi Luuale. Mina olen autojuht ja see esimene hetk kui jala pedaalile panen, on ikka päris huvitav. Aga saab hakkama ja olen rõõmus, et suudan meid ilusasti kohale toimetada.
Avastan, et vasaku jala suurel varbal on vill, mis saab niidiga läbi õmmeldud.
Järgneb saun, söök, õlu, jutustamine ja uni.
Hommikul läheb rong 10.20 Jõgevalt. Jaanika ja Helle lähevad rongile, Ulvi on juba varakult bussiga Tartu poole kulgemas ja mina koos Priiduga sõidan kodukanti. Põltsamaa Olerexis tuleb "kohustuslik" burksisöömine.
Olen ühtaegu väsinud ja elevil, pean veel ennast veidi kokku võtma, jumalateenistusel kaasa teenima ja päris väsimust saan tunda päris õhtul. Keha on vähem kange ja väsinud kui ootasin-arvasin, aga meel on hajevil - suudan paar korda õigest teeotsast mööda sõita 
Elu esimene 42 ja 50 on tehtud. Loodan, et järgmised on veel ees 
