Eelmisel aastal peale hullumeelse 101 kilomeetri läbimist Mulgimaa metsadest ei olnud kahtlustki, et Hiiumaa ootab ja minagi ootan Hiiumaad. Muidugi ei osanud ette aimata seda, et kohe veebruarist alates kulges terve aasta katkestamiste-terviseküsimuste lainel ja kuni viimase minutini ei olnud kindel, kas jääda pikale distantsile või valida lühem "pehmo"-rada ehk siis 51 km. Aasta lõpu backyard ultra kinnitas, et võib küll esialgse plaani juurde jääda.
Hiiumaa võttis meid vastu tuule ja igat sorti veega - vihm, lumi, jää, udu. Reede õhtul saabudes seadsime end neljakesi - Alla, Kaja, Helle ja mina - sisse Hiiuma Spordikeskuse hubases toakeses. Keskuses oli ka jooksu finiš ja kõik muu melu. Ka stardimaterjalid jagati kätte siin. Iga natukese aja tagant uurisime ilmateadet, mis ütles, et ilma vihma ja tuuleta me küll ei jää.
Laupäevahommikune start uhke Kõpu tuletorni juures oli udune, paar kraadi üle nulli ja täis põnevust. Suusatajad pidid suuskade asemel ratta või jalad valima, sest lumi oli lihtsalt kätte ära sulanud. Osalejad saadeti teele sõnadega: "Lõpuni minejad on tublid, Kesklaagris lõpetajad targad!"
Esimesed kilomeetrid olid mõnusad ja lihtsad, rada kulges RMK matkateel, mis andis ohtralt võimalusi imetleda merd ja metsa ja näitas, et Hiiumaal on täiesti tõsiseltvõetavaid mägesid. Alustasime minekut koos Hellega, ent mõnede kilomeetrite järel peale esimest medaljonipunkti Kalana patarei juhtimistornis oli otsus, et mina lähen oma tempos ja tema omas tempos ja vaatame, mis Kesklaagris edasi saab. Noh, minu jaoks oli see väljakutse, et loobun esialgsest kokkuleppest, ent see oli päris õige mõte - vastastikune muretsemine (või kuidas iganes seda nimetada) segab hetkel parima tempo ja rütmi leidmist, kui parajasti eriti sünkroonis ei ole.
Ühtegi jooksjat ja kõndijat ei näinud pikemat aega kui äkki jooksis mulle vastu Mäksi - vana tuttav koer, kes paistis väga eksinud ja õnnetu moega. Ajasin siis temaga veidi juttu ja kutsusin kaasa - tema ja peremees olid enne mind peale TP-d metsavahele kadunud - ju peremees kuskil eespool on. Niimoodi koera rahustades ja kõndides läbisin umbes pool kilomeetrit, kui eespool puhkekoht paistma hakkas, kust kutsuvat vilet kostis. Mäksi rõõmuks oli peremees leitud ja koos kadusid nad taas silmapiirilt.
Metsarada asendus kruusateega ja kuna see viis ülesmäge, siis jätkasin paraja kõnniga, mis hoidis keha sooja. Jalad olid veidi niisked ja vasaku talla all nagu oleks olnud midagi villilaadset, aga mitte midagi segavat. Ilm hämardus tasapisi ja mingil hetkel hakkasin kahtlema, kas ma mitte medaljonipunktist mööda pole läinud. Meenutasin kaarti (mida mul seekord kaasas ei olnud), et see ei saa olla võimalik, sest see pidi jääma otse tee peale.
Tee hakkas viima jälle ülesmäge, jõudsin järele paarile noormehele ja mitmed trepid viisidki siis teise medaljonipunkti Kaplimäele. Nüüd oli juba päris pime, seadsin lambi pähe ja teekond jätkus.
Peale 40. kilomeetrit ületas rada maantee. Seal seisis üks sõiduauto ja tore seltskond, kes tervitas ja ergutas. Tasapisi hakkas metsavahel järjest rohkem lund vastu tulema, lumevabad lõigud vaheldusid lumepudruga. Minek oli mõnus. Siis kostus selja tagant küsimus: "Kes see Jane on, kes nii julgelt üksinda metsa vahel käib?" - kaks naist kõndisid minust mööda ja hakkasid siis jooksma. Küll nägin nende vilkuvaid lampe veel mõne aja, kui vesises kohas ukerdamine neid jälle lähemale tõi. Järgmisel teeületusel nägin uuesti autot ja seltskonda ja saime jälle rõõmuga tervitada. Seekord küsisid ka nemad, kas ma üksinda ei karda pimedas. Võtsin hetke, et selle peale mõelda - tõepoolest, ei karda - ei olegi aega karta, sest kogu aeg on tegemist raja jälgimisega, träki jälgimisega, jalgealuse jälgimisega, edasiliikumisega. No mis siin ikka karta. Karud on nagunii kõik selle sagimise ja lärmi eest plehku pistnud.
Jõudsin mõelda, et näe, Kesklaager ongi varsti käes, kui kell urises ja teatas, et tema mälu on täis ja rohkem pilti ei näita. Et tahab sünkimist. No tore. Jäin selle peale kohe seisma ja mõtlesin veidi aega järele, kuidas soov lihtsamalt läbi saada - ilma paberkaardi (ainult kellaga) ja nutitelefonita (ainult nuputelefoniga) - osutus hoopis erakordseks tobedaks prohmakaks. Astusin siis tasakesi edasi, et mitte päris maha jahtuda ja lootsin, et keegi jõuab üsna varsti mulle järele, kelle mõistlikus tempos suudan Kesklaagrini välja kulgeda ja seal Hellet oodata (sest temal on kell!). Nii oligi, üks kolmik ja üks paar tulid üsna ühtemoodi kiire kõnniga ja võtsingi neile sappa. Paar jäi küll natukese aja pärast kaugemale, ent kolmiku samm oli sobiv ja teekond jätkus.
Jõudsime Vanajõeni, ületasime kõik need toredad sillad ja kulgesime mööda Leemeti mägesid edasi. Unistasin juba mulgi pudrust, lõkkest ja kuumast teest ja Kesklaagri melust, kui äkki käis rinnust läbi valujutt, mis valgus laiali senitundmata kõrvetuseks nii, et surusin alateadlikult käed vastu rinnakut otsekui see midagi aidanuks. Hingamine ei olnud enam kõige toredam, ent seisma/maha ei tahtnud jääda, laagrini oli jäänud vast pool kilomeetrit. Kohale jõudes oli kõik nii nagu peab - mulgiputru anti palju, juua sai ka, läksin mõnusasse lõkkemajja sooja, kus keegi plaasterdas jalgu, keegi puhkas, keegi otsis edasiminekuks kaaslast. Vohmisin esimese pudrumäe sisse ja läksin järgmise järele - veel oli mingi mõtteidu, et peale veidikest puhkust jätkan - et see kõrvetus annab järele ja kõik saab jälle korda. Siis jõudis Helle kohale ja kui suu lahti tegin, et rääkima hakata, siis kuivas see viimanegi mõtteidu ära - normaalse hääle asemel tuli selline piuksumine nagu siis kui heeliumi oled hinganud (noh, teoreetiliselt olen seda ainult telekas näinud).
Olin küll pettunud (eks see tunne püsi vast mõnda aega). Eriti seetõttu, et kõik juhtus äkki, mitte ei süvenenud. Jalgade ja jõu poolest oleksin võinud jätkata ju küll. Aga vanakuri ei ole jalutuskäik suvises pärastlõunametsas ja nii tirisin sulejope soojenduseks selga ja ootasin, kuni üks lahke 51 lõpetaja omadega valmis sai ja mu oma autoga Kärdlasse tagasi toimetas. Soojas saunas muljetasime saunalaval koos varem lõpetanud Kaja ja ratturitega oma seiklustest. Ratturid kirjeldasd raja teist poolt ja see kõlas üsna uskumatult.
Hommikul pool seitse võtsime vastu Helle, kes kinnitas üle kõik ratturite poolt räägitu ja hiljem ka Reena ja Jaanikaga veel saunas istudes sai selgeks, et kogu selle aasta sula- ja vihmaveed olid samuti kogunenud Hiiumaale Vanakurja raja teisele poolele ja eriti viimasele kümnele kilomeetrile või nii. Aga see on juba teiste - Helle, Reena ja Jaanika - lugu.
Ja ikkagi oli äge. 51 on igal juhul rohkem kui 0 😎 Ja rõõm taaskord kulgeda rajal ühiselt samasuguste hulludega - Kaja, Alla, Helle, Reena, Jaanika, Ulvi, Mairi - ja kõigi teistega samuti.
Tore oli osaleda Helle nii vahvalt korraldatud sünnipäeval 😊🎉
Korraldajatele ja vabatahtlikele ilmatu suur tänu jaksamise, toetuse ja vaprus eest!🙏
2024 Vahtsõliinan näemi'!
.jpg)
.jpg)