Sissejuhatus
Aastaid olin mõtisklenud/rääkinud soovist minna kodunt Santiagosse - paljude jaakobiteel rändajate unistus. Aeg ja elu on selleks nüüd võimaluse andnud osade kaupa ning olen põnevil, kuidas see rännak lõpuks kulgeb. Esimene etapp Riiga jääb mitme-setme aasta taha, eelmisel aastal siis Helle ja Kajaga koos edasi. Kui Jumal lubab ja me elame, siis järgmisel aastal rändame jälle.
Allolev kokkuvõte on Instagrami postitustest nii nagu need on, mitte midagi pole juurde pannud ega ära võtnud.😊
Palveränd I. Eesti - Riia (Läti) 2015 210 km
Palveränd II. Riia (Läti)- Kaunas (Leedu) 2021 502 km
Palveränd III. Kaunas (Leedu) - Olsztyn (Poola)
20. august
Niisiis asusime jälle teele Santiago poole. Jätkame sealt eelmisel aastal pooleli jäi - Kaunas. Kell neli hommikul võtsime bussijaamast suuna Pažaislise kloostri poole. Hommikul kella üheksaks oli esimene päevateekond tehtud. Siiski läksime edasi, külastades Panemuines Püha Neitsi Maarja kirikut ja tutvudes kohaliku koloriidiga. Hommikul me ei teadnud, kuhu oma pea õhtul paneme, olime valmis lageda taeva all olema. Praegu puhkame ehtsas jurtas kusagil lõhnavate viljapõldude vahel 😊
21. august
Pühapäevale kohaselt astusime sisse kõigisse teele jäänud kirikutesse. Saime osa laulust ja ristimisest. Oli imeline hetk, kui vastristitud poiss haaras palveränduri käest kinni. Ja teine hetk, kui seljakotiga mees tervitas meid sulaselges eesti keeles ühe linnakese poe ees. Jonase venna ja ema hoolitsusest saime eelmisel aastal osa nende juures ööbides. Jonas sai teada, et me jätkame teekonda ja tuli meid tervitama :) Tee kulges läbi külade ja piki jõeveert. Maastik muutub tasapisi künklikumaks. Pikk päev sai, 36 km. Täna ööbime lennuväljal 😊
22. august
Esimene peatus hommikul oli kuue kilomeetri kaugusel Prienai linnakeses. Botaaniline vahepala - õppisin tundma trifolium arvense't :DVarane lõunasöök. Prienai kirik ja lahke kirikuteenija, kes ränduritele vett jagas. Asfaldine metsarada kuurortlinna Birštonasse. Puhkepaus jõe ääres, läbi linna kiriku juurde ja edasi. Kohalik tankla aitas kohvi ja saiakestega. Liivased metsateed, külakesed, tõusud ja langused, üle puulatvade paistev päeva kolmas kirik. Jõudmine õhtupimeduses Puniasse. 40.42 kilomeetrit.
Hommikul avastasime Punia kirikut. Jaakobuse kirik, kammkarp seinal ja puha. Maastik muutub järjest künklikumaks ja maalilisemaks. Teist päeva näen teetolmus jälgi, mis lähevad meie ees. Põnev on mõelda, kes see võiks olla. Tolmuseid teid oligi täna rohkem kui kiviteed. Teeveertes meenutavad suured ristid, et argielu kõrval on ka püha. Ilm on palav ja silmapiir mattub kuumaudusse. Maal on palavik. Täna oleme Alytuses, mõnusas Nemunase jõe äärses linnas. 28.4 km
24. august
Veel üks "saunapäev". Suurte lehtpuude vari ja metsateed on asendamatud. Kuidagi eriline päev. Ukraina päev. Turismiinfokeskuses kuulsime põnevaid lugusid Alytuse ja Leedu kohta. Kõrva paitas kolme riiki ja rahvast silmas pidav ütlus: "Meie, baltlased." Kiriku ukse avas ja kohvi pakkus võrratu proua Aldona, kelle põhisõnum oli koos palvetamine, Jumala usaldamine ja südameheadus. Tee viis edasi läbi võimsa roheluse, kus oli mõne koha peal veidi rohkem radu ja kollaseid nooli kui pea võttis ;) Ja tõuse ja laskumisi. Nemunase jõgi jahutas jalgu. Eesmineja jäljed on teetolmus endiselt näha. Miroslavase küla võttis vastu kiriku kellahelinaga. Jõudsime õhtusele missale armulaua seadmise ajaks, nagu juba tavaks 😊 Kiriku ees on kammkarp müüril ja taga camino-raamatukogu koos templi ja Rein Raua raamatuga "Hektor ja Bernard". Ja ingliga. Ööbime pastoraadis, sõbralik hundikoer Hella tervitas meid ülevoolavalt. Käidud 24 km.
25. august
Jätkame sauna-režiimil. Meteliais ootas rand ja värskendav suplus. Enne seda olid külakesed ja tolmused teed. Palju toredaid jutuajamisi kohalike inimestega ja kohtumisi loomadega. Ilus päev. 22.42 km
26. august
Tänane päev algas eile õhtul, kui hakkas müristama, välku lööma ja sadama. Vihma kallas ja välke sähvis üsna suure osa ööst. Hommikul oli taevas vikerkaar, õhk puhas ja värske. Päeva peale muidugi viimaste päevade väga-soe-olukord taastus, paari kraadi võrra küll jahedamana. Melitiaist paari kilomeetri kaugusel järve ääres on kohaliku rahvuspargi keskus ja imeline ujumiskoht. Ujumine oli hea. Keskuse seinalt leidsime camino-raamatukogukapi koos templi ja leedukeelse Matsas Tratas "Tantsuga aurukatla ümber". Tee viis edasi läbi märja metsa, küla- ja põlluvaheteede, küngastest üles ja alla kena rannaäärse kirikuni. Uudistasime põhjalikult. Teekond jätkus heinamaade vahel.Sel aastal on aktuaalne ladina keel, nii botaaniline kui teoloogiline 🙂 Edasi kulges tee pisut mööda asfalti järgmisse asulasse, kus esmalt köitis tähelepanu ujumiskoht. No ikka läheme ujuma. Kohalikus kirikus käis suurpuhastus, tolmuimeja töötas, pingid olid tagurpidi, ent usinalt toimetav naine leidis siiski hetke aega, et meile sõbralikult lehvitada. Siis oli juba jälle päike väga soe. Metsa tervitasin algul rõõmuga, hiljem selgus, et oli üsna sääsene mets ja soov oli sellest kiiremini läbi saada. Veel veidi põlluvahet ja asfalti ja oligi Lazdijai linn käes ning viimane täispikk päev Camino Lituanol🇧🇴 lõppenud. 29 km. Homme pärastlõunast jätkub teekond Camino Polacol🇵🇱. On olnud rõõm ja au rännata meie Läti ja Leedu sõprade rajatud teedel, kohtuda imeliste inimeste, lugude ja paikadega. Kogeda kogu Baltikumi hõlmavat meie-tunnet 🤗 🇪🇪🇱🇻🇧🇴🥾🥾🥾
27. august
Asusime Lazdijaist teele mõnusalt värske hommikuga, teades, et üsna varsti on ilm samasugune nagu eelnevad päevad. Ehk siis palav. Viimased kilomeetrid Leedumaal viisid linnalähedase kaevuni, viimaste talude ja mõnusa puhkekohani piirijärve ääres. Tee peal korjasime üles kellegi mahapudenenud palveränduripassid. Peale ujumist istusime pingil ja plaanisime süüa ära ühe saiakese enne piiri, kui kõrkjate tagant ujus meie juurde luik. Ilmselge sooviga, et jagaksime temaga seda head, mis meil on. Uskumatult imeline ja natuke hirmutav kogemus, kui kuninglik lind tõuseb veest välja jalgadele seisma ja vaatab sõna otseses mõttes sulle silma sisse. Eks ma ka olin nõrk inimeseloom nagu paljud enne mind. Isegi kilekotikrabin ei peletanud teda eemale, vaid vastupidi. Lõpuks ujus ta kuninglikult jälle minema. Meie astusime viimased kilomeetrid piirile, kus paarsada sammu enne seda oli püsti viimane Camino Lituano silt. Puhkasime seal veidi ja siis tegime need sammud Poolamaale. Siin juhtisid meid täna kollased nooled. Sattusime Nobeli preemia laureaadi Czeslaw Miloszi kodupaika, kohtusime kolm korda jalgratturite seltskonnaga, armsa noore naisega, kes ütles, et on õnnelik, et elab palverännuteel ja tahab teelisi aidata nii palju kui võimalik. Ja palus tema, poja ja maailma eest palvetada. Nõnda jõudsime ühest künkast alla ja teisest üles ronides Sejny linna, mille kiriku uksed olid veel kutsuvalt avatud. Kirikuaias kammkarbiga kivi ja infotahvel. Täna ööbime sama kiriku armsas pastoraadis tänu Bogdanile, ühele heale palverännuinglile 😊 Päev 29.5 km.
28. august
Hommikul Sejny kiriku juures ei taibanud esiteks, miks inimesed väljas pinkide peal istuvad. Nad lihtsalt ei mahtunud kirikusse ära. Ja armulaual ei tehtud vahet katoliiklase ja luterlase vahel. Meie teekond jätkus imetledes aedu, heinamaid, väikeseid paarikümnepealisi lehmakarju, hobuseid ja kohalikke loomasõbralikke ja ökonoomseid loomapidamisviise. Ikka jälle maiustasime teeäärsete õunte ja ploomidega. Krasnopolis oli kirik lahkelt avatud ja lähedal pargis oli lõunapaus. Ka selles paigas oli käinud Johannes Paulus II. Sättisime end juba minekule, kui ilmus meie juurde väike heledapäine naine tütrega, kelle nimi oli Veronika. Keelebarjäär oli suur, ent saime aru, kui oluline oli talle kasvõi veidi maad käia koos palveränduritega ja pildistamisega abiks olla. Kaheksa kilomeetrit enne päevateekonna lõppu kõrgus äkki tee kõrval järsk mägi koos suure ristiga. Mõnisada meetrit hiljem leidsime, et elektrikarjus oli nö katkestatud ja vahelt viis üles rada risti juurde. Muidugi ronisime üles. Midagi ilusat oli sündinud siin 2016 aastal, selline oli aastaarv suurel ristil. Ristide tagant võsast kostus mörinat ja raginat, siis ilmusid kohalikud lehmad meid uudistama. Arvasin juba, et tulevad päris risti juurde, aga elektrikarjus oli siiski vahel. Päev lõppes ootamatult punase auto ja Poola palverännuingel Bogdaniga, kes "omas maailmas" kulgevad palverändurid peale võttis ja tänasesse ööbimiskohta tõi. Sest hotellitöötajate tööaeg sai lihtsalt läbi 🙂 Täna oleme Wigri järve ääres endises Camaldoli ordu kloostris. Toa seinal on kiri "ora et labora". Jalgsi käidud 22.84 km.
29. august
Täna pidi olema lühike päev kilomeetrite mõttes. Kloostrist asusime teele peale kiriku uudistamist ja suveniiride ostmist. Esimesest ettesattunud ujumiskohast ei saanud muidugi niisama mööda minna. Mis siis et ilm oli pilves. Tee viis edasi ülesmäge, mõlemal pool laiumas looduslikult imeilusad õitsvad heinamaad, koplid ja põllud. Ühel ilusal heinamaal tegime ka hingamispausi. Siis sattusime loodusparki, otsekui Kääbiku radadele. Suwalki võttis meid vastu vihmaga, esimest korda siis oli võimalus vihmakeebid välja võtta. Bogdan võttis meid vastu, ulatas võtmekimbu, juhatas tuppa ja lõunasöögikohta. Päev lõppes ühes heas õlletoas ööbimispaiku reserveerides. Bogdan on uskumatu mees, kes on osa Camino Polacost praktiliselt üksipäini üles ehitanud. Praegu tundub, et tõesti ei tea, mida ilma temata teeks 😊 Ööbime jälle Camaldoli kiriku juures. Päev 20 km.
30. august
Olime plaaninud teele asuda väga vara, sest teadsime, et ees seisab 35 km. Rada kellas ütles 26 km. Arvasin, et olin valinud vale raja, ent ka uuesti valimine andis sama tulemuse. Bogdani raamat ütles 24 ja Euroopa jaakobiteede leht 35. Niisiis, oli mida oodata ehk siis kui palju tegelikult päeva lõpuks kokku tuleb kilomeetreid. Vaatasime üle uuesti päikesekella ja linnusõbrast päkapiku, populaarse lasteraamatu tegelase ning võtsime suuna linnast välja. Kohtusime kiirteega E67, mida mööda ilmselt paljud on vuranud. Mõne aja pärast nägime kollaseid poste, mis ütlesid, et siit jookseb läbi Poola-Leedu gaasitrass. Ilm oli jahelik, hoovihmane, mitu aega kulus vihmakeebi selgapanemisele ja äravõtmisele. Tempole mõjus hästi, neliteist kilomeetrit möödus nagu lennates. Lõunat tahtsime süüa ühel muruplatsil, ent tuul oli liiga suur, siis hakkas ka vihma tibama ja me läksime edasi. Mõnesaja meetri pärast oli üks suurepärane bussiooteputka, kuiv ja tuulekindel. Siis kulgesime edasi mööda idüllilist maastikku lehmade, õunapuude, hobuste ja kreegipuudega. Hanede ja mõningate imeväikeste koertega. Vahepeal käisime ühes külapoes, mis on siinkandis nii rikkalikud, et soovitud asjade leidmine on vahel paras pähkel. Bakalarzewo kirik on Jaakobuse kirik, palverännukirik. Jõudsime kohale taas teenistuse ajaks. Täna oleme muhedas koduses kodumajutuses. Päev 28 km.
31. august
Tänane hommik oli üsna karge võrreldes varasemate päevadega, ent päeva peale läks taas nii soojaks, et sai pikad varrukad-sääred maha võtta. Kuumalaine on küll õnneks läbi. Alustasime veelkord käiguga Bakalarzewo Jaakobi kiriku juurde, kus avastasime jaakobitee tahvlilt ka Eesti 😊 Siis jäi ette järv, kus ilmtingimata oli tarvis ujuda. Edasine teekond kulges täna enamasti mööda sõiduteed heinamaade ja põldude vahel, küll sattusime korra ka maisipõldude vahele. Kohtasime muhedat hobusekasvatajat, tema ilusaid hobuseid ja sõbralikke koeri. Puhkehetkel uurisin ikka kohalikku faunat. Imeline on Looja loodut märgata ja tähele panna. Tänasesse sihtpunkti, Oleckosse, jõudsime varakult. Meid võõrustab armas vanaproua, kelle külalislahkusest on saanud osa prantslased, sakslased, šveitslased, leedukad... Ilmselt oleme esimeses eestlased tema juures. Ja ikka on nii, et heasüdamlikkus ja naeratused on parim keel üksteisemõistmiseks olenemata sellest, mis on Su emakeel. Päev 22 km.
01.september
Tjah, uni oli täna miskipärast olematu, padi oli paha ja tekk torkis, ja seda on ilmest ka näha 🥱 Isegi suplus jahedas järvevees ei aidanud esiti. Aga esimesed kilomeetrid aitasid tasapisi erksamaks ja edasi jätkus vanal heal viisil. Uudistasime karjääri, kulgesime läbi metsa ja loodusradadel, läbisime väikseid külasid. Täna sattusime ka munakiviteedele. Külakeses nimega Niemsty pidasime lõunat. Bussipeatus on selleks väga hea koht. Vaade oli ühe maja õue. Terve aja, kui seal istusime, tiirutas õuel üks poiss, lõhkus puid, mängis koeraga, sõitis rattaga ja hoidis meil silma peal. Kui minema hakkasime, sõitis meiega kaasa. Tõlke abil uurisime, mis ta nimi on ja kui vana ja. Tema tahtis teada, kuhu me läheme. Helle kinkis talle ära metallist kammkarbi. Jutu sees ilmnes, et poisi nimi on Jakub. Tjah. Saatis meid asfaltteele, ja pöördus siis oma kodukülla tagasi. Meie kõndisime viimased viis kilomeetrit Borki külani, kus ööbime täna hea Krystyna juures. Õhtusöök oli jumalik. Päev 28 km.
02. september
Hommikupilt on pühendatud Sulle, hea @toremari- et siis sellised "viielised" 🙂 Päev kulges Borki loodusreservaadis. Kääbikumetsa sarnase laane kõiki rohelisi varjundeid ei olnud võimalik pildile püüda, neid peab ise nägema ja kogema. Algselt viis läbi metsa asfalttee, ühest parklast teiseni. Seal teises oli lõunapaus, kus juhuslikult samas peatuva baierlastest paariga tutvust tegime. Ja nende taimelikööriga. Tee jätkus päris metsarajana, millele astuda oli päris põnev ja isegi natuke kõhe. Sest selles looduspargis elab lahtiselt umbes 70-80 Euroopa piisonit, kes sealkandis 18.sajandil hävitati, ent kakssada aastat hiljem jälle kohale toodi. Algselt elasid nad aias, ent selle ümberehituse käigus pääsesid nad vabadusse ja nii jäänudki. Nõnda oli siis kirjas infotahvlil. Elusat piisonit ennast ei näinud, küll aga mitmeid jälgi. Paistis et vähemalt üks oli üsna pikalt mööda teed vantsinud ja vahepeal teeveerest mingeid juuri tuhninud-kraapinud. Mets oli nii mõjuv ja muinasjutuline, et jälle põldude vahele sattudes oli veidi ebamaine tunne. Üks mees tegi väga hoolikalt heina - kuigi traktoriga oli hein vaaludesse aetud, käis ta rehaga kogu heinamaasiilu üle. Kreekide osa tänases päevas oli tagasihoidlik. Tänane ööbimiskoht on Kruklankis, väga sõbraliku olemisega linnas. Päev 31 km.
03. september
Hommik oli päris karge, ent päikeseline. Kõndisime uuesti läbi linna, muuhulgas võtsin pildile erilise õigeusu kiriku - asub mitmekordses majas, väike sissekäik, kaks väikest kella eraldi maja kõrval. Vaatasime korraks kohalikku kaubandusvõrku ja asusime teele linnast välja. Võib-olla on oma osa sellel erilisel hilissuve-varasügise valgusel või künklikul maal või veel miskil muul, aga siinne küla- ja põllumaastik on lihtsalt ilus. Heinamaal rohtu söövad lehmad ja hobused teevad ümbruskonna elusaks. Ühes natuke teelt eemal talus olid lisaks lehmadele ja hobustele ka alpakad. No lihtsalt nii armsad olevused. Ja siis tulid teel vastu ratsanikud imeilusate hobuste seljas. Tervitasime ja ajasime mõned sõnad juttu. Gizycko linna jõudsime kohe tükk aega, täitsa suur linn teine. Sõime lõunat kohalikus söögikohas, mille valisime välja selle järgi, et seal oli päris palju rahvast. Maitsev kodune toit. Otsisime suveniire. Ja liikusime edasi. Käisime Püha Bruno oletatavas hukkamispaigas, kuhu pandud suur rist. Kohtasime kepikõndi tegevat nunna. Jõime kuskil karjääriserval kohvi ja saime aru, et päevateekond on pikem, kui algselt plaanitud. Päike vajus ikka madalamale, paistis otse silma, taevas olid pilved ja linnud ja veidi enne pimeduse saabumist jõudsime kohale Bogakosse. Päev 33.4 km
04. september
Hommik Bogakos oli karge, päikeseline ja tuuline. Liivane tee viis esiti metsa, kus sai näha ilusat harvendusraiet. See mets oli üldse kuidagi ilus. Siis tulid maisipõllud ühel ja teisel pool teed. Tuule käes sahisevad ja krõbisevad. Ühes kohas oli suure männi otsa tehtud jahimeeste valvepunkt vmt. Mina vaatasin alt üles, Helle ülevalt alla 🙂Teadsime, et täna jäävad teele Hundikoopa ehk Hitleri punkri varemed. See paik, kus ta 1941-1944 vägesid juhtis. Päris kohale me vist ei jõudnudki, ju siis ei pidanud. Aga ühtteist nägime, seda pole võimalik kirjeldada, ise peab nägema ja kogema. Siis sattusime ühte II maailmasõja teemalisse vabaõhumuuseumi, kus eksponaadid ulatusid pommituslennukist laatsareti sisustuseni. Originaalid. Siis algas kitsas tiheda liiklusega asfalttee, mida jätkus umbes seitsmeks kilomeetriks, aga tundus, et läbimiseks ja esimese kõnniteeni kulus terve sajand. Ketrysini Püha Jüri kiriku juurde jõudes leidsime eest jälle Camino Polaco infotahvli, kaks kammkarbiga kivi ja eeskojast templi passi jaoks. Kellad olid just lööma hakanud, nende mäng oli imeilus. Jumalateenistus oli just alanud. Altari koha peal oli Jumala silm, mis hiljem osutus ka tabernaakliks. Hostel oli õnneks lähedal. Jooksvalt selgus, et siinkandis on toidupoed üldiselt pühapäeva pärastlõunast alates kinni. Nö päästjaks osutus kõrvaltänava kebabikoht. Tänane päev koos ekslemistega 31 km.
05. september
Kuna täna pidi olema lühike päev, algas see pool tundi hiljem. Kõigepealt läksime Ketrzyni jaakobitee sõprade kontorisse, kus meid ootas Josef. Lahkelt pakkus ta tassi kohvi ja tembeldas passid ning kirjutas välja tunnistuse, "warmianka", mis tõendab, et oleme Camino Polacol käinud vähemalt sada kilomeetrit. Siis suundusime veelkord katedraali, et lähemalt uurida keskaegse Jaakobuse kuju koopiat (kohalik muuseum ei olnud nõus originaali kirikule tagastama). Kena kirikumees küsis, kas me torni ka tahame. Ikka tahtsime. Ilus vaade, väga ilus vaade oli 😊 Mõned kiriku detailid, mis mulle küsimusi tekitasid, said infovoldikust vastuse - reformatsioonist kuni 1945 aastani oli kirik evangeelne. Täiendasime igaks juhuks varusid ja asusime teele. Linnast välja, mööda maanteeäärt ja ka kõrrepõldu, kui rändur ise teed valib, siis külavahele ja lõpuks vanale täis kasvanud raudteetammile. Kreekidest ja ploomidest võis täna ainult unistada, alõtšasid selle eest jätkus. Lehmakarja nägin ka ainult ühte. Siinkandis pannakse rõhku viljakasvatusele vist. Ilm oli ilus, päikeseline. Lõunapaus oli täna lühike, sest teekond ju lühike :). Veidi enne poolt viit astusime metsast välja, et imetleda uhket Swieta Lipka basiilikat. See väike küla on üks olulisemaid usukeskusi Poolas, kuhu rändureid satub kogu maailmast. Ka Eestist 😊 Suveniiripoe müüja tundis keele ära ja ütles sulaselges eesti keeles "Aitäh!" Kohalik söögikoht on hubane ja mõnus Swieta Lipka tähendab püha pärna ja legend räägib nikerdatud Maarja ja Jeesuslapse puukujust, mis pärnaokstele pandi ja selle juures imesid sündima hakkas. Algne kirik hävitati 1524, praegune kerkis seitsmeteistkümnendal sajandil. Jällegi - seda peab ise nägema ja kogema. Armulaual ei tehta endiselt vahet katoliiklaste ja luterlaste vahel. Hakkan sellega juba harjuma :) Ööbime Betania võõrastemajas. Päev 17 km + linn 4 km.
06. september
Hommik oli jällegi karge ja päikeseline. Võis särgiväel minema hakata küll. Mõtlesin, et kuna suuremas osas piltidel olen ühe ja sama särgiga, siis tutvustan seda pisut: Vahva seltskond, mis tegutseb @elamuspluss nime all, teeb aeg-ajalt ägedaid elamusretki koondnimega Kondimootor. Neil retkedel osalemise tõttu see särk seljas ongi 😊 väga kvaliteetne muide 😉 Tagasi tänasesse. Tee Reszelisse oli ääristatud väikeste Jeesuse elusündmusi kujutavate pühamutega. Nõnda sai kuus kilomeetrit edasi-tagasi üle tee liigutud ja usuteaduslikku vestlust peetud. Reszelis oli võimalik jälle kiriku torni ronida (ca 60 m) ja kloostripoes juttu puhuda väga laheda nunnaga, kelle nimi oli Leonida. Elurõõm ja hea annus krutskilikkust lausa voolas temast välja. Teekond jätkus asfaldil. Ühel hetkel kulgesid vastu kaks koera, tegid tutvust ja ei paistnud siis kavatsevatki meist lahkuda. Vast poole kilomeetri jagu saatsid nad meid, kuni üks ühele, teine teisele taluteeotsale jäi. Kolnosse jõudsime mööda põlluvaheteed, heinateed ja olematut teed lihtsalt mööda küntud/koristatud põldu. Seal võsa vahel kuskil on üks pühamu, mis pühendatud apostel Jaakobusele. Seal oli karp koos kaartidega ja kirjadega. Jätsime ka endast kirja maha. Edasi kulgesime jälle põldude vahele, taludest mööda. Ühe juures jalutas ema lapse ja koeraga, kes meid nuusutama tuli ja äkki plagama pani, et tolmupilv oli järel. Umbes veerand tundi hiljem saime talude vahel suhelda kokku kuue suure lahtise koeraga, kes üsna kõvahäälselt teada andsid, mis nad meie hulkumisest nende territooriumil arvavad. Veel kolm viimast kilomeetrit asfalti. Päike hakkas loojuma, õhk jahedaks minema ja siis jõudsime imelise rohelise alleeni, mida jätkus praktiliselt Lutryni, tänase peatuspaigani. Päev 29 km.
07. september
Lutryst asume teele varakult, juba enne kaheksat. Ilm on jahe ja tuleb alustada pikkade varrukate ning säärtega. Kõnnime esmalt kiriku juurde ja üllatuseks on välisuks avatud. Saame hetke mõtiskleda ja siis teele minna. Ilus allee jätkub mõnda aega, märkamatult mööduvad esimesed viis, siis järgmised seitse kilomeetrit. Kohalik külakoer tuleb uurima, kes need tema külaplatsil istuvad. Pärast võtab veel veidi sõna. Kulgeme edasi. Loodus on palju looduslikke heinamaid, näeme rohkem hobuseid kui lehmi. Veel viis kilomeetrit ja lõunapaus männimetsa veerel. Ja veel viis ja rikkaliku valikuga külapood ja liivane metsatee paralleelselt raudteega. Üles-alla vaikses roheluses kulgev teekond on väga meditatiivne ja endassetõmbunud. Veel üks hingetõmbehetk ja olemegi päral Ruszajnys. Aed on raudne ja koer sakslane. Ülisõbralik alles kutsikas. Ja vastuvõtt on soe 😊 Päev 32,6 km.
08. september
Öömaja oli olnud üsna jahe ja hommik oli ka kargeim senistest. Ühispilt ja teele. Imetlesime maju ja teid ja korra eksisime, aga vist selleks, et väga häid õunu saada. Barczewo linn oli väga äkki olemas, uitasime tänavatel ja kirikus. Linnast välja kulgesime tiheda liiklusega tee kõrval. Juba oli mõte, et tulebki terve tee niisugune. Siiski näitasid märgid, et tuleb ära keerata küla vahele. Olime parajasti seda suurt teed ületamas, kui küla poolt Barczewo suunas pööravast autost üks blond naine pea välja pistis ja täiest kõrist hüüdis: "Buen Camino!" Mul läks selle peale vist midagi silma, pidin natuke aega pilgutama. Legajny oli juba nagu suurlinna lähedane küla. Siinne kirik on Maximilian Kolbe kirik. Katoliku preester, kes Auschwitzis andis oma elu vabatahtlikult ühe pereisa asemel. Küla lõpus ekslesime veidi, ei leidnud õiget rada üles. Tõeliselt umbekasvanud jalgrajakene kahe põllusiilu vahel. Siis veidi piki raudteed ja jälle metsa poole. Samuti täis kasvanud teerada. Boonuseks kollased ja punased alõtšad. Metsarada viis mööda raielankidest. Lõunat pidasime päikeselaigulisel teeristil väikeste palgivirnade kõrval. Üks must põrnikas üritas kangekaelselt suhelda ühe ja teise seljakoti peale ronides. See oli päris kummaline kogemus. Veel veidi metsa ja siis oli juba linnalähedus ja linn ise. Olsztyn, apostel Jaakobuse linn. Olime käies jalgu järel vedanud, pildistanud, ringi vahtinud, jutustanud, ent vääramatult sulasid ka viimased kilomeetrid linnatänavatel olematuks. Seistes kammkarpide ja palverännuristidega kaunistatud palverändurite maja väravate ees ja vaadates Jaakobuse väikest kuju võisime nentida, et olemegi kohal. Hea Adam andis võtmed ja juhatas toa, Jaakobuse kirik ning linn ootasid oma vanas ja sõbralikus ilus ja uhkuses. Õhtuselt teenistuselt tagasi jõudes lugesime teadet. Kuninganna on surnud, elagu kuningas. Tänane päev lõpetab ja alustab uut ajastut. Kui Jumal lubab ja me elame, rändame järgmisel aastal edasi.
09. september
Jätkupäev. Ärkasin vihmasabina peale. Ilm on hall, uduvihmane ja jahe. Nagu noaga lõigatult hoopis teistsugune. Jalutame linna peal, suhtleme veel eilsete uute tuttavate, suveniirimüüjatega, ja uudistame ringi. Siis pakime asjad ja hakkame raudteejaama poole liikuma. Kammkarbid näitavad ikka suunda ja teel kohtume veelkord Olsztyni kolme kõige kuulsama elanikuga - apostel Jaakobusega, "babaga" ja Kopernikusega. Kilomeetreid ei lugenud :)
Kilomeetreid kokku: 568
Last but not least
Parimad rännukaaslased on... parimad rännukaaslased, kellele võib iga ilmaga kindel olla ja lisaks ka luurele minna 😊 Hellele aitäh selle idee väljakäimise eest, minu väljakannatamise eest ja toredate fotode eest. Ja hindamatu seltskonna eest 😊
Keeled... mida rohkem keeli kasutada, seda tõenäolisemalt saadakse sinust aru - saksa, inglise, vene, poola keel. Ja... ladina keel 😀 et nimetada ära kassiristik trifolium arvense või valge peakapsas capitata forma alba. Tunnistan, et keeled võluvad mind ja niimoodi rändamine, et ümbritsevate taimede ladinakeelseid nimesid saab õppida, on äge.
Saapad... tuleb kanda lõpuni. Tuleb kanda nii lõpuni, et päriselt ka on nädal aega enne lõppu taldades augud ja iga päev tuleb läheneda loovalt selleks, et jala ja teekatte vahel midagi oleks. Siinkohal suur tänu Kajale, kelle antud tallad ja kannatoed olid hiiglama suureks abiks 😀