Et algusest peale kõik kohe ära rääkida siis... järgmisel aastal Hiiumaal näeme... aa, ei, selle lausega pidi see postitus lõppema 😎 Aga siis katse nr 2: hull otsus osaleda võimalusel Taliharja Vanakurja 101 km-l sündis eelmisel aastal samal ajal, kui sai jälgitud vapraid tuttavate tuttavaid täpikestena arvutiekraanil. Väga julge otsus, arvestades, et tol hetkel oli minu viimase kümne aasta pikim kõndimine vast 35 km. Sedagi suvisel päikeselisel päeval, ilma igasuguse aja- ja kellasurveta...
Mitmeid kordi ümber mõeldud varustus, õhukeseks vaadatud ilmateadete leheküljed, kenake hulk elevusele kulutatud närvirakke ja käes ta ongi. 15. jaanuari hommik, päike paistab, õhutemperatuur on 0 ja mõned kraadid allapoole. Stardieelne kogunemine on Ala Põhikooli juures, kus saab veel riideid ära anda, tualetis käia, veel midagi süüa, kohustuslikud ilusad õnnelikud pildid ära teha ja siis tuleb teele asuda 700 m eemalasuvasse stardipaika Taagepera kiriku juures.
Täpselt kell 12 või paar minutit siia-sinna asume teele. Ratturid ees, suusatajad järel, jooksjad-kõndijad kõige järel. Mina ja Helle oleme otsustanud "rahuliku alguse" ja "võimalikult palju valge päevaga läbimise" strateegia kasuks. Esimene pool tähendab seda, et jääme rahumeeli seltskonna tagaossa ja teine pool seda, et esimesel võimalusel läheme ka jooksu peale üle.
Oluline tähelepanek - teed on jääs. Teine oluline tähelepanek - teed on väga jääs. Ja niimoodi jätkub suuremas osas kuni kesklaagrini 47-l kilomeetril. Vahepeal on mõnusat tuhklund ka, kuhu jalad kenasti sisse vajuvad.
Aga üsna alguses siis sätin kassid alla ja naudin rahulikku jooksu. Ilm on nii soe, et vahepeal saab isegi käised üles kääritud. Riietuse valikuga olen otsast lõpuni rahul, peale pikemaid pause ja hommikupoole ööd panen vahepeal jope selga ja topeltkindad kätte, ent kui keha jälle soe, siis tirin kihte taas vähemaks.
Esimesed kuusteist kilomeetrit esimese medaljoni punktini Tündre järve lõkkekohas lähevad rahulikus tempos igal võimalusel joostes. Ilm on ikka ilus ja mõnus. Veidi enne kontrollpunkti jõuab järele Reena ja jätkame kulgemist kolmekesi. Päev liigub õhtusse, tempo on hea, metsatee on vahel üsna risune ja langenud puid täis. Teringi raba veerele jõuame just siis, kui päike hakkab loojuma. Saame imelise värvide- ja valgusemängu osaliseks, teisel pool raba parkimisplatsil on esimene joogipunkt. 28 kilomeeter.
Edasi läheb pimedaks. Lambid lülitame põlema ja udime peamiselt mööda metsateid edasi. Enne 40-t kilomeetrit satume erakordselt sagrisesse metsa ja mõnda aega kostub eeskäijalt juhiseid nagu rallisõitja kaardilugejalt: "Puu!", "Võsa!", "Mitu puud!", "Eriti vastik puu!" "Kuusk!" "Väga palju võsa!" "Auk!". Siis on mets otsas ja algab heinamaa. Algab elektrikarjusega, mis on õnneks madal. Tee viib üle Uulu-Valga maantee teise medaljoni asupaika 45-l km-l Rutu raketibaasi valvuritorni. Mul jätkub jõudu ringi vahtida ja imestada (niipalju kui pimedas näha), siis on aga vaja jalgade ette vaadata ja ümber jäätunud müüride ronida, et eesmärgile jõuda. Teine medaljon käes, suundume paari kilomeetri kaugusel asuva Kesklaagri poole. Väsimus on jalgades ja meeltes, paar korda õnnestub õigelt rajalt ka kõrvale kalduda, õnneks GPS kellas toimib ja kui pingsalt pimedusse vaadata, siis nägi eesminejate jälgi ka. Pimedas tundub kõik muidugi kaugemal olevat ja ka Kesklaagriga oli samamoodi. Suitsulõhn ja elavad hääled ja lõkkevalguse kuma olid ikka väga armsad näha!
Kohe anti kätte mulgipuder ja küsiti joogisoove. Lahustuv kohv maitses erakordselt luksuslikult ja nii head putru ei ole ma kunagi oma elus varem söönud. Pealambi patareid saavad vahetatud. Samas saan aru, et tuleb õppida kõiki asju kiiremini tegema, et siis uuesti teele asuda.
Puhkus ja toit on hästi mõjunud, tee läheb ladusamalt. Mäest alla ja mööda head metsateed. Mis on loomulikult ikka jääs, aga vähem kui esimeses pooles. Oleme kuulnud, et teine pool on lihtsam st tehnilist maastikurada on vähem, rohkem sirgeid teid. Kuu paistab, ilm on selge ja mõnus. Jooksusamme teeme ainult mäest alla liikudes. Ühel põlluvaheteel näeme selja taha vaadates tervet rida tulukesi järele tulemas.
Karumatsi joogipunkt on 58-l kilomeetril. Joon jälle sooja magusat siirupivett, nagu eelmisteski punktides. Igapäevaselt see minu menüüsse ei kuulu. Nagu ka pidev Kirju Koera kommide ja energiakommide söömine. Võtan seda siirupijooki teele kaasa ka.
Järgmine kontrollpunkt on Tuhalaane Jumalaema Uinumise kiriku varemed kümne kilomeetri kaugusel. Paar korda eksleme, ja mõne aja hoiame endid suurema noormeeste seltskonna sabasse, kelle tempo siiski ühel hetkel üle jõu käib. Näeme neid korraks veel kirikuvaremete juures. Kusagil siin märkame ka "silmi" - helkurruudukesi, mis siin ja seal tee ääres on. Nojah, ikka hoitakse silma peal... Ja punaseid helendavaid nooli näeme ka siin ja seal.
Tuhalaane kiriku juurde tuleb ronida üles mäkke. Loomulikult on libe. Külm hiilib ka ligi. Varemed on jääs - ukseni viivad trepiastmed, see, mis põranda asemel, altariruumi viivad astmed. Katust ei ole, ainult müürid, needki lagunemas. Medaljoni potist võttes märkan altarikest. Juba tiidakil ukseaugust sisse astudes tundsin Kohalolu, altarike paneb põlvi nõtkuma nende usu ees, kes usuvad, et ühel päeval on siin jälle rohkem kui varemed. Paiga Pühadus puudutab väga.
Väsimus hakkab võimust võtma, aga on jäänud vähem kui "maraton". Pikkadel sirgetel näeme aegajalt ees kauguses pealampide sähvatusi. Need on siis need käänukohad. Meie järgmine sihtpunkt on Ennuksemäe metsavendade punker, viimane tugipunkt "Ivo juures". See on nagu helesinine unistus, mis külmas öös edasi liikuda aitab. Tee keerab metsa, metsarada on lumine, muutub järjest kitsamaks, keerutab mööda mäeharju, millest ühel ja teisel pool laiutavad raielangid, suubub uuesti võssa. Vahepeal kuulen hõikeid, koera haukumist ja mõtlen, et ei tea, kas kuulen ikkagi õigesti.
Veel mõned sammud ja siis astumegi suurele platsile, kus põleb lõke, rahvas seab end selle äärest minekule ja rõõmsameelne Ivo teatab pingile mahaistujatele, et kõigepealt tuleb punkrisse minna. Mida? Punkrisse? Miks? Kas pärast ei või? Ei, kohe tuleb minna, pärast enam ei jõua. Võib-olla kah, ajame endid püsti ja tatsame punkri poole. Olen nii väsinud, et kolm meetrit sirgjoones maa alla viiv redel ei tekita mingeid emotsioone peale "ah, olgu peale, aga palun ole siin, kuni mul jalad kindlalt redeli peal". Ja siis tuta-tuta maa alla. Luuk lajatab pea kohal kinni. Aga punker on aus. Magamisasemed, soojaks köetud pliit. Ühel naril magamiskott ja kellegi mahaununenud sokid. Koridor viib allamäge, paar pulka redelit viib üsna järsule mäeküljele, millest tuleb üles ronida köiest kinni hoides. Noh, see käib kähku ja lõpuks võib ikka lõkke ääres ka istuda. Kell on viis hommikul.
Ivo juures algab ka segadus järelejäänud kilomeetrite arvus. Umbestäpselt peaks olema lõpuni paarkümmend kilomeetrit. Loodi põrguni kolmteist ja siis lõpuni seitse. Aga täpne kilomeetrite arv muutub järjest olulisemaks, see number muutub toeks, mille abil lõpuni minna. "Umbes" enam ei toimi, kõik peab täpne olema. Ennuksemäelt lahkumine läheb esiti mäest alla-üles, jäine. Metsast välja jõudes on tavalise tee peale jõudmise igatsus nii suur, et lumine väli tundub teena. Noh, läheme sellest lihtsalt üle. Järgmine "nägemus" on ühe jõulutuledes maja juures, mille tagant paistab midagi sinist - kas tõesti bensukas? Ei olnud, sinistest jõulutuledest "puu" "ainult". Aga suur asfalttee on päris. Uni tuleb peale ja arutlen tõsimeeli magades käimise võimalikkuse üle. Ühel hetkel teeme peatuse ja paneme kõik riided selga. Sinine jope jääb mul küll veel kotti. Tatsame edasi.
Taevaveerel hakkab aimuma hommikut, taevas tõmbub pilve ja seni selge kuu omandab aegajalt üsna müstilise välimuse kui pilved tema ümber koonduvad. Vaatan, et mu kell näitab aiateibaid ja mitte õiget rada ja olen juba meeleheitel, kui Reena ütleb, et kõik on ok, oleme lihtsalt märgitud rajast natuke kõrval. Põrnitsen oma kella ja usun, et Reenal on õigus. On küll ja kulgeme rahulikult edasi.
Ootame põrgussejõudmist nagu hingeõnnistust. Ühes kohas näeme eespool punaseid tulukesi ja tundub nagu oleks keegi end oksavirna kõrvale pikali visanud ja magab. Muidugi oli see järjekordne meelepett ja punased tulukesed liiguvad meie ees edasi. Noormehed ja Mäksi. Kulgeme neist korraks mööda, jõuame külavahele, kuidagi on äkki väga pime ja mina kuulen selgelt enda parema õla taga kähisevat hingamist. Olen järjekordselt torisenud põrgu puudumise teemal. Küsin Hellelt, kas see oli Mäksi? - Mis Mäksi? Ei ole siin mingit koera. Jätan oma oletused siis valgema aja jaoks. Siis kõrgub liivakiviseljandik meie ees. Kuidas ma sinna üles saan, medaljoni kätte ja uuesti alla, enam eriti ausalt ei mäleta. Trepist ei roninud, ei usaldanud enam oma jalgu. Iiveldama ajab ja süda tõuseb kurku.
Seitse viimast kilomeetrit. Ilm valgeneb kiiresti. Jõuame suurele teele, siis keerame ära, siis keerame kuhugi heki vahele ja jõuame äkki suusarajale. Iga järgmine küngas kustutab finišilootust, see ei tule tõesti mitte kunagi! Ja siis on mingi maja, siis on mingid ägedad inimesed, kes plaksutavad ja hõiskavad ja siis on finišijoon - see parempoolne, mitte see vasakpoolne, mis viib Sõgedale Sõõrile ja siis ongi läbi. Ma olen nii läbi, et naeratamine on kah tükk tegemist. 21 tundi 14 minutit ja 44 sekundit hiljem on unistus reaalsus - üks raskemaid ultraväljakutseid Eestis on läbitud.
Suur tänu Silveril vägeva korralduse eest ja kõigile kangelaslikele vabatahtlikele, kes meid, rajalolijaid, öö läbi jootsid ja toitsid ja turgutasid ja innustasid.
Suur kummardus Hellele, Reenale, Jaanikale, Kajale, Ulvile, Mairile ja kõigile teistele kaasvõi(s)tlejatele.
Fotod: Taliharja Vanakuri, Helle Persitski, Reena Käo
* * *
Peale mõnda tundi und arutlen omaette poolvaljusti varustuse üle: "Järgmisel aastal..." Tuba täitev naer on täiesti asjakohane 😎