Eelmise aasta Võhandu maratoni lõppedes ei olnud kahtlust, et üritus läheb kordamisele. Nõnda siis vurasid Helle ja Caresse reede hommikul taas lõunasse, et vajalikud ülevaatused-ettevalmistused teha. Mina sõitsin õhtul järele Käärikule, kus seekord ööbisime. Õhtusel nõupidamisel panime plaanid paika ja püüdsime siis kõik hästi magada. Juubelimaraton oli kokku toonud enneolematu hulga rahvast ja arvasime, et meil on tugitiimina liikudes kindlasti rohkem tegemist.
Tõusime varakult, sõitsime kahe autoga Kanepisse ja parkisime minu "sinise" kiriku ja bussijaama juurde. Seal oli teisigi "võhandulisi". Siis vurasime Caresse masinaga edasi. Liiklus oli üsna Võru-suunaline. Linna jõudes otsustasime mitte endise staadioni kohale tehtud parklas parkida, vaid leida koht tänava ääres. Ja nõnda oligi, nagu tellitud, täpselt üks koht meie jaoks mitte väga kaugel Roosisaare sillast ja stardist 😀
Stardieelne elevus haarab kaasa nii siis, kui oled ise teele minemas, kui siis, kui oled vaataja või kui oled abiline. Nii ka seekord. Saime Caresse kenasti veele ja kõndisime silla juurde. Jäime jõe kaldale seisma ja see oli hea mõte - nägime ära kõik, keda vaja näha oli - ka Reimo oli jõel ja Alla talle abiks, samuti Reena ja Jaanika. Siis võtsime suuna esimese ülemineku - Paidra - juurde.
Paidras oli tore - parkla kenasti sätitud ja saime esimestena üsna tahapoole koha. Mõtlesime, et näe kui kenasti, siit on pärast hea välja sõita. Ja läksime silla peale pealt vaatama. Levi ei olnud millimeetritki ja nii ei olnud võimalik teada saada, kui kaugel Caresse on, tema träkkerist polnud mingit abi 😀. Lihtsalt oletada. Aga miskit, ilm oli ilus, päike paistis, rahvas rõõmus ja esimesed paadid hakkasidki tulema. Ja siis järgmised ja järgmised ja lõpuks oli siblimist meeletult. Siis jõudis ka Caresse. Ubisime ta veest välja ja panime jooksusammul rahva vahelt vettemineku suunas. Caressel oli kõik hästi, meel hea ja saime ta kivide pealt kenasti minema.
Sel aastal oli vesi väga madal ja palju kive väljas. See oli vettepanekute juures oluline lisapilk, et paat kivide vahele ei jääks või otsa ei sõidaks.
Ja siis oli vaja ära minna. Olime jäänud veerand tunniks toppama, et ehk Reimo jõuab, saame abiks olla. Aga otsustasime siiski ära minna ja see oli erakordselt õige liigutus. Parklas selgus, et puudub igasugune reguleerimine, teised autod sõitsid pidevalt vahele laskmata kaugemalt tulijatel ära sõita. Tulemuseks oli totter ummik ja minusugune "maakas" võõra autoga päris hädas. Helistasin isegi korraldajatele, et kuulge, teil on siin jama. Ja kui üritasin oma autonina võimalikult esimese sabas hoida, sain signaalide osaliseks. Siis oli üks hetk, kus märkasin kahe auto vahel piisavat vahet ning tegin elu esimese ebaviisaka ja enesekeskse manöövri, et minema saada. Signaalikoor sabas sain tupikust välja, Helle hüppas peale ja asusime nii kiiresti kui võimalik liikuma Leevi suunas.
Kartsime tõesti, et Caresse jõuab enne kui meie. Rallisime mööda väikseid kõrvalteid, Leevil oli sipelgapesa pealtvaatajatest, peredest, osalejatest, abilistest, autodest. Võimas värk, aga paanika oli korralik. Auto peeti kinni, et paadikandjad saaksid üle tee. Ütlesin Hellele, et too autost välja hüppaks ja jõe äärde läheks, mina suundusin autole parkimiskohta otsima. Oli õnn, et just üks koht oli vabaks jäänud paarisaja meetri kaugusel jõest. Välja, uks lukku ja jooksuga mäest alla. Kummikutega oli päris äge imestunud pilkude all sibada 😀 Otsisin silmadega Hellet, jõudsin jõe äärde ja nägin neid süstaga just tee peale jõudvat. Kuulsin Caresset küsivat: "Kas Jane jäi tüdrukutele appi?" kui tema selja tagant aasast kinni haarasin ja ütlesin, et pärast räägime. Ja taaskord mäkke ja inimestest mööda ja süst jõele ja Caresse sisse ja minek. Siin oli supipunkt ja otsustasime hetkeks aja maha võtta, suppi süüa, adrenaliinitasemel langeda lasta ja veidi ventileerida.
Rahvahulk oli hakanud veidi laiali lagunema ja seetõttu hakkas ka levi tekkima, ajuti õnnestus Hellel Caresse asukohta isegi näha. Teadsime, et nüüd on veidi aega ja tahtsime Süvahavva kandis niisama pealt vaadata ja Caresset möödumas näha. Kohale jõudes oli vaatemäng ilus ja samas hirmus - kärestik oli päris veest väljas ja nii mitmedki paatkonnad lendasid uppi. Samas olid valvajad paatidega kohal, kes ümberläinud välja tirisid ja süstadest väljalennanud kraami kokku korjasid. Karm oli hetk, kui otse silme all üks süst lihtsalt pooleks läks vastu kivi. Meeste nördimust võis lausa füüsiliselt tunda. Siis märkasin Hellini süsta ja me saime aru, et Caresse on ammu läinud. Seadsime sammud auto poole ja siis seal väikesel metsateel osutasime veidi tagurdamisabi - üks väike auto oli tahtnud mäest alla tulla, aga sealt tahtsid üles suured linnamaasturid ja eks sel, kes suurem, sel on õigus. Aitasime selle hipsteri siis hädast välja ja suundusime Leevaku poole.
Leevakul oli kuidagi rahulik võrreldes eelmise aastaga, Helle imestas, et miks ei ole suuremat tümmi ega midagi. Mina arvasin, et äkki sellepärast, et on Suur Reede ikkagi. Ja lõunarahvas on kommete ja tavade osas ikka tõsimeelsemad kui mujal inimesed. Kuskil väikest kerget muusikat tuli küll, aga tõesti oli kogu see pool hillitsetum ka hiljem Räpinas ja Võõpsuski. Inimesed ootasid rahulikult, aeti juttu, peesitati, ja kui nähti nö juba tuttavaid meeskondi, siis võeti rahulikult järjekorda, et "oma" veest välja saada. Levi toimis ja nõnda vahtisime vaheldumisi telefoni ja jõge. Caressel oli jälle hästi - sai banaani ja midagi veel, mis ta tahtis. Ka siin läks vetteminek hästi.
Räpina. Vettelaskmiskoht oli mõnede kivihunnikute võrra puhtam, nõnda oli lihtsam süstaga liikuda - niipalju saime selgeks. Ka siin läks kõik libedalt ja oligi siis ainult "viimane 25" kulgeda mööda laia rahulikku jõge, kus enam mingeid kärestikke ees polnud.
Võõpsu - parkimine oli reguleeritud, väsinud peaga keerasin kuskil valesti ja ei jõudnud nõnda soovitatud kohta, aga pärast vaatasin, et tegelikult oli meil väga hea koht. Sai lihtsalt sisse ja lihtsalt välja. Päike ei olnud veel loojunud, kui Caresse jõudis 😊 Parema ajaga kui eelmisel aastal ja peale sauna-sööki-toibumist hakkasid tulema plaanid järgmiseks aastaks. No igatahes on kalendris märge sees - Võhandu maratonil nii ägedale inimesel abitiimiks olemine on lihtsalt üks suur pidu 😀 Ja niisuguse laheda tiimikaaslasega nagu Helle, toimib kõik nagu õlitatult 😀
